Reede, jaanuar 29, 2016
 

Palivere Pikajalamäel

Tapio Vares | Hiiu Leht
Pikajalamägi ulatub kuni 51 m üle merepinna, olles seega Läänemaa kõige kõrgem tipp. Lumi püsivat siin kauem kui mujal, sestap kutsutakse ala Läänemaa Nuustakuks.
Põikasime poe juurest metsa. Vastu võttis meid tore luitekünklik mustikamännik. Peagi sigines kõrge metsa alla vahtrate teine rinne. Ja siis jäi raja servas ette üks imelik piklike tumeroheliste lehtede ja siniste viljadega põõsas. Ajusopist ujus esile: sinine kuslapuu? Nii oligi. Eesti looduse teine kuslapuuliik, Läänemaal siin-seal kohatav, ent Hiiumaal ta kahjuks puudub.
Edasi tuli orulamm ja sild üle Taebla jõekese. Vastas kerkis uhke, mõne samblarohelise rahnuga mäenõlv. See oligi Pikajalamäe serv. Peale sõda oli siin vene sõjaväe laager, koondati üksusi ja lahingutehnikat ning sajandivanune kuuse-männi mets raiuti laialdaselt maha. Nüüdne uus mets on nii poole sajandi vanune. Kusjuures väga vaheldusrikas on ta. Orulammi servas varjukalt lehtpuine, kõrgemal segus mände ja tammesid, isegi lehiseid. Alusrindes sarapuud ja kukerpuud.
Kanarbik õitses tammede naabruses – Eestis mitte just sagedasti kohatav pilt. Metsaalust täitsid teiste seas kuutõverohud, verevad kurerehad, maikellukesed ja sinililled.
Pikajalamägi on laialdane ala, pigem nagu suur metsane platoo ja nii ei leidnudki me seda kõige kõrgemat tippu üles. Üldse, palju jäi nägemata. Kus näiteks asub see vana maalinna ase, mis olla jäänud XII ja XIII aastasaja paiku pooleli? Ja kus on need ohtrad, ridadena asuvad venelaste muldonnide asemed? Ja kuskil all peaks olema allikakoht.
Aga vana suusahüppetorni juurde me igatahes jõudsime. Suur ja vägev on see, kahjuks lootusetult lagunev. Selle otsast avanenud varemalt vaade Haapsaluni välja. Siin mäerinnakul seistes seda lootust polnud. Iseenesest uhke, oma paarikümne meetri võrra alla kukkuv järsak, all niidetud orupõhi, kuid selle taga sulgeb vaate teispool jõge kerkiv küngastikumännik.
Koht oli suurepärane õhtuseks oleskeluks enne telgiööd. Tammed, lehised ja männid raamisid vaadet. Nõlval hilistes õites puned, naistepunad, jumikad, kuldvitsad, lisaks jagus pujusid. Rohutirtsud siristasid. Noored loopisid taldrikuid alla orgu. Palivere on üks neid kohti, kuhu on rajatud rada popiks muutunud discgolfi harrastajatele.
Sääsed pinisesid. Õhtu jahenes ruttu. Külm oli kogu see läinud suvi… Noorkuu hiivas end vaevaliselt ülespoole. Lammiaugust sai aga ühtäkki piimvalge udujärv.
Hommikul vara panime kolid kokku ja kablutasime bussi peale. Üle raudteeperroonide. See vana jaam, rohtunud rööpalõik… Ma polnud veel vist päriselt ärkvel. Igatahes tekkis jõuline unenäotunne, et nüüd järsku tekib hüpersiire kakskümmend aastat tagasi. On august 1995 ja nüüdsama lähen Haapsalust rongi peale. Nii tugev ja ehe on see Palivere jaama meeleolu.
Tegelikkuses jäi see kollane maja sinna suvehommikusse vaikides tukkuma ja me tõttasime mööda Jaama tänavat bussipeatuse poole. Argisesse tänapäeva. Olin peagu pettunud, et päriselt ulmelist hüpersiiret 1995. aastasse ei juhtunud. Pinguta vaimu, kuidas tahes, minevik jääb siiski pelgalt minevikuks. Nagu ka Palivere jaamas kolinal peatuv rong.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411