Reede, jaanuar 15, 2016
 

Kuidas tagada 70 000 inimesele abivahendid?

Koos uue aasta algusega muutus Eestis abivahendite teenuse korraldus. Reform peab tagama, et umbes 70 000 Eesti inimest saaksid õigel ajal ja õiges mahus kätte igapäevaeluga toimetulekuks hädavajalikud abivahendid. Seni pikka aega Eestis kehtinud teenuse korraldus seda igas olukorras paraku ei suutnud.
Abivahendite teenust korraldasid seni maavalitsused, mis tegi kokku 17 erinevat üksust, kellega koostöös püüdis riik tagada kiire ja inimesele sobiva abivahendi kättesaadavuse. Inimeste abistamiseks ette nähtud raha jaotati maavalitsustele elanike arvu, mitte inimeste vajaduste järgi. Kiire abi osutamise muutis veelgi keerulisemaks see, et abivahendit sai riigi toetusega taotleda vaid oma maakonnas. Inimene pidi ootama ja ootama. Ootama ka sellega, et istuda, seista, liikuda, magada. Kui oodata polnud võimalik, pidi inimene ise leidma vahendid ja soetama hädavajaliku abivahendi, saamata tagantjärele riigilt kompensatsiooni.
Abivahend ruttu kätte
Uue korralduse järgi vastutab teenuse eest sotsiaalkindlustusamet ja abivahendi saamise kiirus või maht ei sõltu enam sellest, millises piirkonnas inimene elab. Lõppeb ära olukord, kus mitu kuud enne aasta lõppu polegi võimalik rahaliste vahendite puudumise tõttu vajalikku abivahendit saada.
Lisaks sellele, et abivahendite saamine oli varem seotud maakonnas elavate abivajajate hulgaga, oli ka abivahendeid pakkuvate ettevõtete arv piiratud ning seotud konkreetse maavalitsuse lepingu ja selle mahuga. Inimese valik, millist abivahendit ja millise hinnaga soetada, oli ette määratud tihti ühe-kahe piirkonnas asuva ettevõtte poolt. Laiema valikuvõimaluse tekkimiseks oli vajalik muuta abivahendite turg avatuks, et tekiks võimalus uutele pakkujatele.
Inimene otsustab ise
Nüüd otsustab inimene ise, millise ettevõtte juurde ta läheb ja tema otsus ei sõltu sellest, millisel maakonnaga seotud ettevõttel on teenuse osutamiseks parasjagu raha. Olen kindel, et nii seni turgu valitsenud kui ka seni väikese turuosaga ja uued abivahendiettevõtted tulevad muutustega kaasa. Peamine on, et inimesel on vaba valik ning ta saab läbi oma otsuste anda ettevõtetele ja riigile tagasisidet, milliseid abivahendeid, millise kvaliteediga ja millises mahus on vaja.
Selleks, et tagada õige abivahend õigel ajal ja õiges mahus, peab esmalt omama õigeaegselt õigeid andmeid inimeste vajaduste kohta. Kui enne oli vastutus maavalitsustel, kes andsid endast parima, et tagada paljude piirangute tingimustes kohapeal sobiv lahendus, siis nüüd on võtnud vastutuse sotsiaalkindlustusamet. Riigil on olemas võimalus jooksvalt jälgida kõikide inimeste abivajadust, sõltumata elukohast. On võimalik kaaluda läbi, millised abivahendid peab inimene kohe kätte saama ja kuidas saab eraldatud vahendite piires tagada stabiilse rahastuse aasta lõpuni vähemalt inimeste esmavajaduste katteks.
Turg läbipaistvamaks
Abivahenditele kulub aastas inimestel ja riigil üle 10 miljoni euro, millest üle kahe kolmandiku on riigi toetus. Seni on riik koos inimesega maksnud abivahendite eest hindu kontrollimata – nii palju, kui ettevõtted on vahendi müügi- või üürihinnaks määranud, nii on ka tasutud. Enamasti puudus võimalus võtta arvesse oma rahakoti suurust, vajadusi ja võrrelda neid konkureerivate ettevõtete pakkumistega turul.
Uues süsteemis on võimalik jooksvalt analüüsida ka konkurentsitingimustes tegutsevate ettevõtete abivahendite hindu ja kvaliteeti. Turu avamine konkurentsile ja abivahendite piirhinna kehtestamine aitab tagada, et vahendid, mis on inimeste abiks ette nähtud, kataks võimalikult paljude inimeste vajadusi.
Otsus 30 päevaga
Kui inimese vajadus on komplekssem ja temale sobiv abivahend keerukam ja kallim, on lahendus olemas läbi erimenetluse. Võrreldes vana süsteemiga, kus ratastooli taotlemine võis kesta ka 8–9  kuud, tuleb nüüd esitada sotsiaalkindlustusametile eritaotlus, mille läbivaatamise maksimaalne aeg on 30 päeva. Sotsiaalkindlustusameti esimeste otsuste tegemist jälgides saab see olema kiire ja pikka ootamist inimese jaoks enam ei ole.
Uus süsteem on loodud nii, et kehtestatud piirhinna siseselt saadakse kätte kaks kolmandikku enam kasutusel olevatest abivahenditest ja kallimad erilahendused rahastatakse läbi sotsiaalkindlustusameti eritaotluse. Kui enne oli kallimate abivahendite taotlemine korraldatud läbi maavalitsuse ja kaks kuni kolm korda aastas kooskäiva riikliku komisjoni, siis nüüd toimub see jooksvalt ja inimene kaua ootama ei pea.
Partneriks sotsiaalkindlustusamet
Analüüsime ka kehtestatud piirhindu ning eritaotluste sisu ja mahtu, et teha vajadusel muudatusi. Kui selgub, et näiteks laste rohkem kasutusel olevate abivahendite üüri piirmäärad on liiga madalad, siis neid ka muudame. Enamikelt ettevõtetelt oleme saanud tagasisidet, et suurt hinnatõusu nemad vajalikuks ei pea, vaid on valmis pakkuma teenust suuremas mahus.
Tähtis on, et inimene teaks, milline on teenuse sisu ja maht, millega ta saab arvestada ja mis osas on vajaduse katmine tema enda kanda. Hea on, et inimese jaoks lõpeb vajadus häda korral trikitada,  registreerides end teise maakonda, kasutades teist abivahendit õigustatud saama sõbra abi või ettevõttega müügihinda juppideks tehes. Reformiga on loodud eeldused, et riik saaks pakkuda inimesele kindlust, et abi, mis on lubatud, on ka inimese jaoks õigel hetkel olemas.
Uus süsteem on loodud selleks, et võtta arvesse inimeste tegelikke vajadusi ja täita aastaringselt kokkulepitud lubadust neid aidata. Inimesele, kes abi vajab, on kõige tähtsam teada, et ta saab jaanuarist alates pöörduda oma sooviga abivahendiettevõtete poole üle kogu Eesti ja tema partner riigis on sotsiaalkindlustusamet (infotelefon 16106).
Seega tuleb ka uue isikliku abivahendi kaardi saamiseks edaspidi pöörduda sotsiaalkindlustusameti poole. Kõik, kellel on abivahendi kaart juba olemas, võivad jätkuvalt kehtiva arstitõendi või rehabilitatsiooniplaani olemasolul pöörduda otse soovitud abivahendi ettevõtte poole.

Mari Rull
Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse direktor, abivahendite reformi üks autoreid

 

Sildid:

Kommentaarid: 1

(kommenteerimine on suletud)

 
  • Allar Tael

    Mis asi läks paremaks?
    Ma olen 100 protsenti liikumis- ja töövõimetu. Sellest aastast on minule vajaminevate abivahendite soodustustega lõpp, sellepärast, et teie ei pea individuaalseteks abivahenditeks lamatiste vältimiseks mõeldud patju, ega madratseid, ja ratastoolile ei saa ma ka mitte mingeid soodustusi.
    Sotsiaalhoolekande seadus §47 lg 3 Tasu maksmise kohustuse ülevõtmise taotlemise õigust, välja arvatud individuaalse abivahendi korral, ei ole hoolekandeasutuses, vangistuses või eelvangistuses viibival isikul.
    Selle seadusega pandi mind, hooldekodus elavat invaliidi vangidega samale pulgale. Kogu minu invaliidsuspension koos sotsiaaltoetusega läheb hooldekodu kohatasuks, lisaks maksavad minu lähedased veel juurdegi,sest minu toetustest jääb pool summast puudu.

     
     
     
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411