Teisipäev, jaanuar 5, 2016
 

Jõulukingiks kameelia

Tapio Vares
Juhtus sedasi, et jõulu puhuks kingiti mulle kameelia. Kameeliatest (Camellia) olen ma seni kauge kaarega mööda vaadanud. Eesti oludes õues nad ju ei talvitu ja pole mul uhket talveaeda, kuhu aina uusi suuri potitaimi kuhjata.
Jaapani kameelia ja selle sordid sarnanevad nõudmiste poolest vahemereliste taimedega: kevadest sügiseni on nad üsna õnnelikud meil õues olles, ent talvel tahavad jahedat valget ruumi. Temperatuur võib vahel ka mõne miinuskraadini langeda, kui taimepotid on külmumise vältimiseks nt pakasekangaga soojustatud.
Kameeliate eripäraks on nende hapulembus. Sestap juhtub potitaimede puhul sageli, et nad oma õienupud maha pillavad – liiga lubjase kastmisvee tõttu.
Kameeliatest vähemalt ühega oleme küllap kõik kokku puutunud. Kes siis poleks teed joonud. Musta või rohelist või valget – kõik pärinevad teepõõsalt (Camellia sinensis).
Lõunapoolsetel maadel pole aga kaunimat ilupõõsast kui mitmed teised kameelialiigid ja neist aretatud lugematud sordid. On kollase südamikuga lihtõielisi, on igat masti topelt- ja täidisõielisi, on valgete, roosade, punaste ja kirjude õitega kameeliaid. Kameeliate välimus on pisut n-ö tehislik: lakitult läikivad tumerohelised lehed nagu plekitükid ja suured vahajad õied. Soojemas kliimas puhkevad kameeliad õide juba talvel. Ja seda tervete hekkide kaupa…
Niisiis on minust saanud kameelia omanik. Ja juba tunnen, et see taimerühm haarab mind enda lummusesse. Kahejalane läiklehine põõsas on täis pontsakaid hele-
rohelisi pungi. Neist peaks kevadel puhkema punased täidisõied. Pildi järgi üsna roosisarnased. Kameeliaõied meenutavadki roose, ehkki suguluses on seltsi tasandil sootuks rododega.
Selleks, et õiepungade puhkemist kindlustada, hakkasin taime kohe karastama. Jõuluaja soojad ilmad võimaldasid teda õues hoida, hiljem tuli sauna kolida. Kastmisveega justkui kah muret pole. Kohalik vesi on liigagi rauarikas, mis sobib hästi näiteks samuti lubjapelglikele tsitrustele. Pealegi on jahedas talvitumisel kastmis-
vajadus väga väike.
Kuid mis edasi? Hoogsakasvulist kameeliat pole peagi võimalik siseruumis üle talve hoida. Juba pean plaani teda tulevikus niiskesse hõredasse männikusse istutada, kus rodod end suurepäraselt tunnevad.
Tegelikult on jaapani kameelia 7. kliimatsooni taim ja peaks taluma kuni 20 miinuskraadi. Muide, kameeliaid kasvatatakse välitingimustes siinsamas, Läänemeres asuval Bornholmi saarel. Muidugi, Bornholm on Hiiumaaga võrreldes juba peagu nagu maheda kliimaga Briti saared.
Iseenesest kui isegi igihaljad iilekstammed on mul seni suutnud õues ellu jääda, siis tasuks ka kameeliaga katsetada. Ainus jama olla juurekael. Nimelt hoiatatakse netis, et kameeliate juurekael peab õhku saama. Aga kui märg lumi sajab näiteks Jaapanis või Britannias maha, mis siis saab? Ei sure nad ju sellest jalamaid ära. Ju tuleb lihtsalt sobiv kallak valida ning kasvusubstraat segada kohalikust hapust liivmullast ja kohevast metsakõdust.
Tegelikult oleks hea proovida mõnede külmakindlamate sortidega. Kuid nende hankimine pole nii, et kõmbid lihtsalt lähimasse taimeärisse ja tood ära.
Võib juhtuda, et kunagi on kameeliad rodoaedades täitsa vabalt võimalikud ka siin Eesti saartel. Nimelt on USAs aretatud eriti vastupidavaid sorte 6. ja isegi 5. kliimatsooni jaoks. Neid kasvatatakse näiteks Kirde-Ohios Erie järve naabruses. Sealsed talved aga on täiesti võrreldavad meie talvedega.
Näh, oli mulle seda kameeliat tarvis! Nüüd hakka veel kameeliaaiast unistama. Võib olla polekski see nii ilmvõimatu unistus. Kui vaid häid õigeid sorte kätte saaks.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411