Reede, november 6, 2015
 

Ojamaalt Saaremaa kaudu kodusaarele

Meie naabersaartel sai käidud oktoobri lõpul ja möni asi säält sünnib ehk jagadagi.
Ojamaal elik Gotlandil käik oli seotud hiiurootslastega, kes mind koos perega oma aastakoosolekule kutsusid. Siia juurde vöib lisada, et minu ema suguvösas on Kärdla hiiurootslased Lundid, kes 19. sajandi algul Emmastesse “emigreerusid” ja seal laevnikega rootsis tölkidena kaasas käisid. Palju lähemal on jälle Tarningud, kellest Karel Tarning oli mu abikaasa vanaisa vanavanaisa. Temale 1848. aastal paigaldatud malmrist Rannapaargu lähedal on siiamaani märkimas vana rootslaste surnuaeda.
Mind oli palutud rahvale rääkida Hiiumaast aastast 1939 kuni tänaseni ja see sai ka tehtud ning küsimusedki vastatud. Enne aga tutvustati köigile nelja naist Gammal­svenskbyst Ukrainast, kellest noorim asub öppima hiiurootslaste toel ühte Rootsi ülikooli ja teised olid lihtsalt külla kutsutud. Neist ja tänasest Gammalsvenskbyst räägiti esmalt vägagi pöhjalikult ja rööm oli kuulda, et külas elab paarkümmend hiiurootslaste järeltulijat ja hiiurootsi keelgi on veel olemas. Iseasi, kauaks veel, sest paljud on Rootsi ära kolinud ja rändamise aeg jätkub. Siiski on endiselt hämmastav, kui vöimsalt just Ojamaal oma hiiurootsi juuri tunnetatakse ja see paistab hiidlaselegi ette. Siin on suur tähtsus nende seltsil – Svenskbyborna – mille süda Gotlandil Roma külas nende oma seltsimajas. Oma suure panuse annab sellesse hiiurootsi juurtega teadlane Jörgen Hedman, kes asjast hulga raamatuid kirjutanud ja paljudele hiidlastelegi mitte vööras pole.
Seekordne koosolek oli korraldatud saare suurimas seltsimajas, kuhu kogunes ligi sada seltsi liiget. Oli peamiselt vanemaid inimesi, aga röömsalt paistsid silma noored ja päris lapsedki.
Teisel päeval sai käidud veidi ringi ja löpuks jöudsime Tjelvari laevkalmelegi. Tjelvari sugu oli ju see, kes pidi Gutasaaga järgi liisu heitmise järel ülerahvastet Ojamaalt lahkuma ning jöudis üle mere esmalt imeilusale päikeselisele saarele, mis sai nimeks Dagaithi-Dageida-Dagö. Kahjuks läksid nad pääle linnuse rajamist edasi, kuhu, see pole saagas öeldud. Möneti vöib siiski Tjelvari höimu Hiiumaa esmaasukateks pidada.
Sai väisatud ka Slite sadamaasulat, kuhu paljud hiidlased eestlaste seas jöudsid 1944. aastal üle mere sovjetikatku eest pögenedes.
Järgmine päev läks Visbys, Ojamaa pealinnas, mis nagu Kärdlagi nii pealinn kui ainus linn saarel. On ikka ilus ja ajaloolöhna täis.
Koju tagasi tulles pidin kohe järgmisel hommikul teisele naabersaarele söitma ja läbi Eesti ka veel, sest Körgelaid sügisel iga päev ei söida. Önneks aitas transpordiga keskkonnaameti Krista, kes mind saarlastele appi oli palunud. Neil oli Vilsandi rahvuspargi militaarpärandit käsitlev seminar. Tahtsid teada, kuidas meie oma sarnase pärandiga tegutseme ja ju mul on vähe sellega kogemusi ka kogund. Sai asju arutatud nii muinsuskaitse vaatevinklist kui looduse ja turismi poole pealt. Selge on see, et tegemist on seni veel liiga vähe kasutatud pöneva teemaga, millega hulka külalisi saaks saartele meelitet. Köik militaarne on meil ju eriti looduskaunites ja huvitavates kohtades leplikult koos. Mönusa lisa andis Kuressaare loss, tegelikult militaarkindlus, oma silutud ja avatud vallidega, mis nüüd on lausa turismipärliks saand ja kuna ööd sain lahkelt muuseumi külalisena veeta, siis nautisin täiega.
Hiiumaal on ka üks tähtis ja suur militaarkorrastuspäev tulekul. Nimelt läheme 28. novembril köik kui üks mees-naine-laps Söru otsa Tohvri rannapatarei nr 44 raudbetoonrajatisi vösast ja muust puhastama. Lööge kaasa! Köik ikka Hiiumaa heaks ja rahva kasuks.

Urmas Selirand

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411