Teisipäev, september 29, 2015
 

Võnnu dolomiitjärv

Tapio Vares | Hiiu Leht
Võnnu (Cesis) asub paekivipiirkonnas. Peale Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti telliseid ning maakive tervitas meid seal bussist maha astudes kohe devoni dolomiitkuupidest laotud pikk tänavamüür. Välimuselt täpselt nagu Kuressaares, kuid Saaremaal kasutatakse geoloogiliselt vanemat siluri ajastu dolomiiti.
Aastaid olen ma tahtnud Võnnu minna, eeskätt avastama linna lähiümbruse jugasid ja paeastanguid. Nüüd lõpuks olime siis kohal. Kuid siiski vaid n-ö kiirvisiidil, olime tulnud eeskätt ühe haruldusterohke puukooli pärast. Kui aga juba Põhja-Lätti ehk Lõuna-Liivimaale minek, siis vähemalt üks põgus Võnnu põige tuli igatahes teha.
Ilmaga meil sel juulinädalal ei vedanud – iga päev sadas, iga õhtu sadas. Ja kohe Võnnu saabudes hakkaski taas sadama. Vanalinnatuur pidi homset ootama, aga meil tuli telgikoht leida. Teadsime ühte suurepärast paika linna idaservas; endisest kaevandusest tekkinud kaljukallastega järve.
Tõttasime läbi vihmatuisu kohale. Jah, seal ta oli. Maapind avanes ja veepeegli taga kerkis oma 8 m kõrge punakasvalkjas devoni dolomiidist sakiline kaljusein.
Jalgtee ja järve vaheline ala oli laialt niidetud. Kas hooldatav puhkeala? Tegelikult niidetakse nähtavasti Sosnovski karuputke pärast. Tõepoolest, mitmel pool vohas selle kõrvetava tulnuktaime isendeid.
Tee viis mööda lopsakast lehtmetsatukast, kus muuseas haljendas Lätis tavalist, ent Eestis vaid lõunaservas looduslikult esinevat kikkapuud. Eestist tulnule on kikkapuu üks silmapaistvam sealse looduse eripära.
Metsatuka taga algas heinamaa, umbselt täis teist musta nimekirja kantud invasiivset võõrliiki, kanada kuldvitsa. Ent see taim ei tekita vähemalt põletust ja seega erinevalt karuputkest inimesele otsest ohtu ei kujuta.
Sama kuldvitsaheinamaa ja järveäärse karuputkeniidu vahele jäi pärnade rühm. See sai meie päästjaks. Mis tore puu on ikka pärn! Seal nad olid: tiheda tumeda mütakana koos, nagu kaitsev onn. Võra all oli maapind suisa kuiv, hea plats telgile.
Me esimene õhtu paekivimaa Võnnu servas kujunes pärnade all konutamiseks. Putkede, niidu ja võsariba taga kiljusid paejärvel kajakad. Ent halli, tuulise ja vihmatibalise lageda kätte ei tahtnud minna. Nii et ei mingit kõrgel järvekaldal istumist ja kaljumaastiku nautlemist.
Väga varane äratus teadustas laupäeva. Virgusin juuatäis lärmamise peale. Pidutsemast tulnud mees räuskas ja karjus nagu sõge, tundus, et kohe ründab telki sisse. Suutsin sõnamulinast tabada vaid korduva sõna “cilveki” ehk inimesed. Et mis inimesed me oleme, telkides sedasi avaliku jalgtee kõrval? Ei tea, ju oli lihtsalt täiesti segi. Viimaks ta siiski läks oma teed.
Hommik oli niiske, uduhäguse taevaga, kuid õnneks sajuta. Alles nüüd saime põhjalikumalt silmitseda kaljujärve. Vastaskalda 8 m kõrgel pangal haljendas lopsakas pärnik, jalamil tungis vette madalate dolomiitkaljudega poolsaar. Mis tore telkimispaik seal olnuks! Kõik oli va jama sajuilma süü. Eks kunagi pea sinna kaljujärve äärde tagasi minema. Paik väärib seda. Nüüd aga ootas meid ajalooline Võnnu linn.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411