Teisipäev, september 1, 2015
 

Mu preeriaaia asukad

Tapio Vares
Preeria on agressiivsete rohttaimede tihe kogum. Eriti uhked on Mississippi ülemjooksu piirkonda jäävad tallgrass prairie’d ehk kõrgrohustu preeriad. Paraku on neist enamus tänapäevaks inimlooma poolt asustuse ja põllundusega hävitatud.
Ehkki seda tüüpi preeria tundub huvitav, ei kipu ma päris sarnast oma tillukesse preeriaaeda tahtma. Sellises padrikus poleks kuigi mugav liikuda ega olla. Pigem sobivad niidetavale alale paigutatud eraldiasetsevad, aina laienevad kõrgete püsikute klumbid. Näiteks peenras liiga pealetükkivalt käituv pärl-hõbeleht sobib just heinamaale hästi. Siiski on lõpuks oras suutnud end ka tema tihedasse puntrasse sisse pressida.
Ohjah, see meie kodune orashein. Tema tõttu tuli mul lõpuks alla anda ja loobuda rohitavast peenrast. Esialgu saavad selle jäänustel hakkama suurte kollaste õielehtritega missuuri kuningakepp, siilikübar ja igihaljas kiuline tääkliilia (Yucca filamentosa). Viimase puhul võiks arvata, et tegu on üsna kõrbelisi olusid taluva taimega, ent tegelikult peab ta parajast niiskusest vägagi lugu. Seal kuival liivmullakünkal näeb ta üpris kidur välja.
Kes samas kohas imehästi vohaks ja õitseks, oleks hoopis külmakindel maadjas viigikaktus (Opuntia humifusa). Paraku ei saa teda seal orasheina tõttu kasvatada. Kaktuse sagedast rohimist ei soovi ma ka vihavaenlasele mitte!
Üks mu lemmikuid seal preeriaaias on kindlasti siid­askleepias (Asclepias syriaca). USA preeriates on korvõieliste kõrval teiseks laialt levinud rühmaks as­kleepiate perekond, mille liike jagub USAsse kokku koguni 79. Ameerika monarh­liblikate emased munevad ainult askleepiatele ja röövikud toituvad vaid nendest mürgistest taimedest.
Askleepiate lähisugulased on muuseas toataim vahalill ja Eestis Saaremaal, Muhus, Puhtus ja Kihnus esinev lood-angervars (Vincetoxicum hirundinaria). Angervarre välimuses on tõesti midagi askleepialikku. Kuid askleepiad on märksa uhkemad: kuni 2 m kõrged, sageli lopsakate lehtede ja kerajate õisikutega. Õied võivad olla erepunased, lillad, valged või kollakad-oranžikad.
Siidaskleepia õisikud on lillakat tooni. Neist hoovav iseäralik, veidi ehk mõrkjas lõhn on võimas asi omaette. Mõni aiakülaline arvab neis tundvat sireli aroomi. Ühel augusti algupoole päeval tundsin imelikku hõngu. Esiti ei saanud ma aru, millega võiks tegu olla. Kuni teiselpool kuuri nägin: askleepiad on õitsema hakanud! See oli märguanne mesilastehordidele, liblikatele ja igasugu muudele putuk-mutukatele. Käis lausa joobnud sõelumine ja õite imemine. Askleepiapidu ei jäänud aia teistes osades õitsevate lavendlite populaarsusele grammigi alla. Paraku pole tohutule tolmeldamisele vaatamata seni ühelgi aastal ühtegi papagoid meenutavat vilja ilmunud. Küll viljuvat aga Eestis hästi üks teine askleepialiik.
Siidaskleepia omapäraks on vigastamise järel õhu käes tarduv piimmahl, seega on tegu kautšukitaimega. Siidaskleepia levib kiiresti maaaluste risoomidega, pistes uusi taimi välja kusagilt kaugelt rohu seest. Kui muruniidukiga slaalomit tehes mõned neist alles jätta, tekkib kaunis ja omanäoline niiduvaade.
Askleepialiike, kes Eesti oludes vastu peaks, leidub küllap mitmeid. Paraku on need meie haljastuses peale paari erandi vist täiesti tundmatud.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411