Teisipäev, september 22, 2015
 

Lehelugeja Evy Laamann Kalbus: Elagu Hiiu- ja Saaremaa!

Eesti ajaloomuuseumi digiteek
[/media-credit]

Kultuur ja Elu 2013
Minu nimi on Evy Laamann Kalbus, olen 92aastane Võrus sündinud vanatädi.
1948. aastast olen elanud Ameerikas Washingtoni eeslinnas nimega Bowie. Töötasin 25 aastat Washingtoni Kongressi raamatukogus, olles seal üheks toimetajaks 700 suureköitelise bibliograafia kallal nimega “Union catalog”, mis sisaldab kogu Ameerika raamatukogude sisu.
Arvuti kaudu tutvusin hiidlase Sende Lipuga, ja nagu kaks raamatukummardajat ikka, ulatasime käed ja oleme juba aastaid olnud verevennad. Sendekene, hea laps, saatis mulle teite ajalehe Hiiu Leht ja üleöö armusin sellesse. Kui väga ülevaatlik ajaleht mitte just suurearvulisele lugejaskonnale!
Bowie, minu linnakene, koosneb 55 000 inimesest, ilmub siin ka kaks lehte, aga nagu see minu maja ette visatakse, sokutan ta kohe, sisse vaatamata, prügitünni ja laulul ongi lõpp. Seal pole midagi lugeda, mis vähematki huvi pakuks! Üksainus joru millist hamburgerit osta ja kust mitte osta, reklaam reklaami otsa, muud mitte midagi. Olen siin linnakeses elanud palju aastaid, tean peast kus iga pood ja poekene asub ja kuna ma hamburgerite sööja pole, siis mingu ta sinna kust tuli. Üks jama kõik!
Teie ajaleht ei sisalda aga mitte ainult restoranide asukohti ja nimesid, vaid kogu saartegrupi kohta ülevaatlikku infot. Teie ajaleht on nii kutsuv, hellalt meelitav, võtaks kohe jalad selga ja hakkaks astuma.
Isegi moenäitus on koos kunstnikuga kohal, rääkimata kontsertidest ja ooperietendustest. Loen Emmastes just avatud Marie Breveri pingist, mis just mitte väga ammu ilutses tammepuuna Sende krundil ja pakkus talle vilu ja kaitset. Tamm on ju meie kodumaa uhkus ja au. Nii tugevad kui tammed, mu kodumaa tammed!! Kui kujutada Kalevipoega nende keskel, siis siin võõrsil elades on süda rahul, et midagi kurja ei saa lihtsalt mu kodumaale juhtuda: Looja käsi, tammed ja Kalevipoeg ise hoolitsevad kodumaa heakäekäigu eest.
Ja see imekaunis ja ka igavesti kestev Sende tammest nikerdatud Mere-ema kuju, mis Sõrul just avati ning hoiab ettevaatlikult ja hoolsalt päästerõngast käte vahel. Ta käed on imeloomulikult nikerdatud, nagu olekski ta elav üliinimene, kes oma poegadele valmis  voogudesse appi tõttama. Väike saarekene, väike rahvusgrupp, ja ometi nii palju saab korda saata!
Hakkasin mõttelennus kaugemale vaatama – kas ei oleks tore kui Paul Saagpaku viimasest elukohast saaks korraldada maja, mis teda tagasi inimeste mällu kutsuks? Töötas ta ju oma eesti-inglise sõnaraamatu kallal kuni viimse hingetõmbeni ja siis lendas koju, oma sünnikoju, et kodumulda maetud saada. Milline suur inimene!
Siis on ju ka Kuressaares professor Paldroki maja, mis minu teada ikka veel alles on. Kui seda ka kohendada saaks, et turistid oma silmaga vaadata ja käega katsuda saaks. See mees pani Eesti nime suurte tähtedega maakaardile. Aastaid kirjutati talle ju kirju lihtsalt aadressil “Prof. Paldrok Estonia” ja kirjad tulid kohale. Elagu Hiiu- ja Saaremaa!!!
Minu pere küüditamine
Natuke meenutan ka oma pere küüditamist. See oli kevadel 1935, kui kogu meie pere käsukorras president Pätsi poolt Võrust Saaremaale küüditati. See ei olnud tegelikult just esimene küüditamine Eestis. Enne meid oli juba jupp aega varem sama käsu korras ja dekreedi alusel Tartust Kihnu saarele küüditatud suurkaupmees Jänes. Temale järgnes meie pere küüditamine Võrust Saaremaale ja koos meiega küüditati hästi palju teisi vabadussõjas võidelnuid ja Eesti vabadussõjalaste liitu kuulunute perekondi. Küüditamine pidi kestma ettenägemata aja.
Minu isa Paul Laamann, Vabadusrist I 3 kandja, oli vabadussõjas võidelnud koos meie emaga kitsarööpalisel soomusrongil nr 2, isa rongi ülemana ja ema haavatute abistajana.
Meie pere koosnes viiest liikmest: isa, ema, 17aastane õde Asta, mina Evy olin 12aastane ja väikeveli Uno 8aastane.
Meie väljasaatmise põhjuseks sai ainult olla uue presidendi valimisteks kogutud allkirjade hulk, mis senist presidenti ei soosinud – Pätsi poolt oli 18 519, Laidoneri poolt 36 000 ja Larka poolt 62 070 häält.
Kohe lõpetati valimiste eeltööd ja saadeti “kurjategijad” üle maa laiali, et nad omavahel kokku ei puutuks. Rongiga risti läbi maa sõites kohtasime ristjaamades teisi väljasaadetuid, oskasime ainult pead raputada ja alluda presidendi imelikule käsule.
Saaremaa võttis meid sõbralikult vastu, juba sadamas ootasid meid professor Paldroki pere liikmed. Sõitsime nende külalismajja ja nautisime nende külalislahkust kuni leidsime omaette korteri ning hakkasime “turistitama” Kuressaares ja selle ümbruses.
Leidsime varsti lahkeid saarlasi, kes pakkusid ühist kalapüüki ja lahti läks taskulampidega ussikeste korjamine, põhjaõngede “toitmine”, õngede paadiga vette viimine. Ja kui siis rasked õnged veest välja tõmbasime, oli imestus suur. Oskamatute algajatena olime siiski vetejumala poolt hellitatud ja saime üsna rohkesti angerjaid, mis ruttu suitsuahjudesse kadusid ja ahvatlevalt lõhnama hakkasid, et kõigil osalejatel suud vett jooksma panid. Ja kui hästi nad maitsesid! Suu hakkab praegugi vett tilkuma kui mõtted tagasi vuristan! Otse mere ääres helesinise taeva all istub grupp inimesi ja muudkui matsutab suud. Midagi sellist võib juhtuda ainult muinasjuttudes!
Lahked saarlased
Saaremaal on nii lahke rahvas, et kõik oleksid olnud nagu õed ja vennad. Paljud mehed olid võidelnud ka vabadussõjas, jutt liikus mööda saart ja nädalaga oli juba suur grupp inimesi meiega liitunud. Siis teatas üks parunite järeltulija, et oli kuulnud meie tulekust Kuressaarde ja tahtis teada, kas meie peres on ka jahimehi. Isa oli kohe jalul ja küsis pakkujalt, kas tal oleks üks koerakene, kes uut kodu ja hella silitamist vajab. Just nii, kostis parunivõsu, temal olevat plaanis Heimatlandi tagasi sõita ja otsib oma koerakesele head uut kodu ja jahimehest peremeest. Koera nimi olevat Wilhelm Tell.
Kaubad koos, istusime kohe jalgratastele ja asusime kahekesi isaga parunipere poole teele. Ähkides jõudsime mööda roosakaid saaremarmorist teid parunite mõisakoju. Pererahvas lahke, kutsa veel lahkem. Nuusutas meid pealaest jalatallani, pani pea isa põlvedele ja kõik juhtus jälle nagu muinasjutus. Jutt jooksis nagu 50numbrine niit ning kui olime söönud ja joonud, asusime koduteele. Lahkumine ei olnudki südantlõhestav, koer otse rõõmuga kuulas ise käsku, sai rihmaga jalgratta külge kinnitatud ja uskuge või mitte – kihutasime nagu motoriseeritud ikka jälle ilusaid roosakaid marmorteid tagasi Kuressaare poole koeramootoriga jalgrattal. Mina pidin elu eest pressima, et isast mitte maha jääda…
Teel juhtus aga õnnetus – rihm läks katki. Keerasin ohates oma ratta ringi ja jälgisin, mida isa tegema hakkab. Wilhelm Tell istus rahulikult sõidusuunas ja vaatas imestunud pilguga isa poole. Isa võttis pükstelt rihma, kinnitas sellele pikenduseks katkise rihma külge, pusis ja pusis, siis aga istus rattale ja aidaa… Mina nagu välk nende kannul. Nähtavasti oli kutsa harjunud meiega, aga mitte meie käitumisega.
Wilhelm Tellist Tölulöluks
Kodus ootas soe uhhaa ja kõik muidugi kargasid koera ümber, silitasid ja patsutasid teda. Sealsamas ristis mu vennake ta hoopis Tölulöluks, tont teab miks. Ja nii see siis jäigi. Kutsa leppis uue nimega ja kui järgmisel hommikul kohe voodist ta juurde lippasin, kallistasin ja uue nimega hüüdsin, tõusid kõrvad kohe kikki ja saba hakkas väntama.
Isa otsustas hommikul, et ilm on nii ilus, tuleks Linnusaarel ära käia ja seda ilu nautida, sest kunagi ei tea mis ilm teeb. Jätsime Tölulölu perenaise hoolde, kes teda kohe silitama hakkas. Ei võtnudki palju aega kui Vilsandil maabusime. Vastu jalutas Linnusaare Kuningas Toom – üks nii haruldane inimene, kelle sarnast terves maailmas teist ei leidu. Ja nii see siis juhtus, et minu isa ja Linnukuningas olid koos “vaenlasele valu andnud läbi ning lõhki verevennad”.
Nende jutt jooksis kiiremini kui pesumasin, meie aga tahtsime linnupesi näha ja lindude trillerdamist nautida. Tirisime onu Toome varrukast, ta astus küll meiega kaasa aga ta silmad vaatasid hoopis teisele poole ja suust kõlasid vahetpidamata samad sõnad… kas mäletad… küll olid kuradid…
Märgin siinjuures kõrvalpõikena, et Nõukogude võimu poolt arreteeritute ja mõrvatute raamatusse piiludes leidsin, et Linnuriigi uhke kuningas sündis
5. jaanuaril 1884 Saaremaal, arreteeriti samas 14. juunil 1941 ja hukati Solikamskis 29. märtsil 1942. Rahu sinu põrmule, võimas Linnukuningas! Loodan, et need, kes neid mõrvu korraldasid, praegu veel põrgutules kärssavad! Igavesest ajast igavesti!!!
Tagasi pöördudes sellesse ilusasse päeva meenub, et nägime imehuvitavaid linnupesi  ning sinakaid, kollakaid ja isegi täpilisi linde. Aeg jooksis, jutt jooksis veel kiiremini. Koju jõudes oli kõik see, mis nähtud, veel nagu kinolint silmade ees ja Artur Toome sõnad helisesid nagu kirikukellad kõrvades. See oli alles mees!
Saaremaalt Tartusse
Mõni päev hiljem hakkas ema vahetpidamata ketrama, et sügis tuleb, lapsed peavad kooli minema. Ketras ja ket­ras. Siis ühel hommikul käskis mul “korralikult” riidesse panna. Isa oli varem telefoni otsas istunud ja pikalt juttu ajanud. Sain uduselt aru, et see oli kol Grabbi, kellega rääkis. Ronisime emaga laevale ja tee viis Tallinna ja sealt edasi otse Kadriorgu. Kol Grabbi, kes oli Pätsi käsundusohvitser, võttis meid vastu ja õige pea olime Pätsi kabinetis.
Viimane teretas meid viisakalt. Ema hakkas jalamaid nagu kuuliprits rääkima, et tuli Tallinna meie perele luba saama Saaremaalt lahkumiseks ja kui me tõesti tagasi Võrru minna ei tohi, siis lepiks ta Tartuga, kus ta vanem tütar juba kommertskoolis käib.
Päts vaidles igati vastu, et Kuressaares on ju ka koolid olemas. Ja hoopiski parem idee oleks, kui ema isaga tõsiselt räägiks, et ta vabadussõjalastega tegevuse maha jätaks ja tema teenistusse astuks. Isasuguseid mehi saaks ta hästi kasutada. Ema oli toolilt püsti nagu herilasest nõelatud. Ka Päts tõusis püsti. Mõlemad nagu põlesid. “Konstantin Päts, te tunnete minu meest üsna hästi Esticast. Kuulute ju mõlemad samasse korporatsiooni. Samuti tunnete tema maailmavaadet, see on hoopis erinev teie omast. Ma palun ainult meie perele Saaremaalt lahkumiseks luba, mitte aga ei otsi ma talle töökohta,” ütles ema.
Tõusime püsti ja kolonel Grabbi juhatas meid viisakalt väravast välja.
Sügisel olime kõik kolm Tartus koolis ja elu veeres edasi.

Evy Laamann Kalbus
Washington, USA

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411