Teisipäev, august 11, 2015
 

Südasuvel Aadria õues

Harda Roosna
Ühel juulilõpu laupäeval ütles muruniiduk üles. Viga paistis tõsisem olevat ja asi haises remondi järele. Seniks aga jäi pool paksu lopsaka rohuga heinamaad ootele. Haaranuks vikati, kuid kel tänapäeval siis enam sellist riistapuud kuuris leidub… Ehkki võiks.
TAPIO VARES
Nii tekkis täiesti vaba pärastlõuna. Tegin esmalt laari teed ja läksin tiigi taha aega surnuks lööma. Järsku oli aega märgata, kui ilus kõik seal sel hetkel oli. Erinevalt rammusast igavrohusest heinamaast on tiigitagune lubjakivisavine pinnas lahjem ja seetõttu palju madalama taimestikuga ning lilli täis. Ehkki aastatega kipub see tiigi kaevest laiali lükatud maalapp aina rammusamaks minema, on siin veel endiselt üsna rikkalik maamesilastest kubisev lilleniit.
Niiduki rikke tõttu said ajapikendust valged ja punased ristikud, kollendavad nõiahambad, lillatavad käbiheinad, kiviktaimlast plehku pannud liivateed ja keelikurohud. Kõige tihedamalt oli aga igale poole puistatud kollaseid maranaõite litreid. Ohjah, see hirmus roomav maran. Ta vallutab kiviktaimla, poeb pääsmatult kiviaedadesse ja lavendlipõõsaste sisse. Tundub, et selle ilusa, ent võimatult agressiivse liigiga peab lihtsalt leppima. Aga kuidas sa lepid, kui ta lõpuks ehk kõik enda alla matab?
Sel juulilõpu pärastlõunal lõin aga kõigele käega. Kui niita ei saanud, ei hakanud ka kiviktaimlas va maranaga võitlema. Olgu siis pealegi ajutine lilleline vaherahu.
Imekombel ei sadanud ja oli jaheda suve kohta suisa soe, tiba üle kahekümne kraadi, ning lilleniit ise oma südasuvises kõrgvormis. Juba varasemast niitmata lappidel helendas õhuliste pilvedena karikakra (ametlikult härjasilma) klumpe, valendas mesikaküünlaid ja metsporgandi sarikaid, sekka mõni kellukas, hiirehernes ja äiatar. Paiguti hõbetas isekülvist levinud koirohtu. Kõige naelaks hiilgas nagu päike üksik, ei tea kust tulnud, kollase karikakra punt.
Kogu selle loodusliku sekka sobitusid kui valatult vahemerelised lilled ja kääbuspõõsad. Kuna aed on suur, siis ei jõua ma igale poole pidevalt rohima. Rohin tegelikult kõik üle vaid korra aastas. Ma imestan, kus võtavad inimesed tohutu jõu, et hooldada oma hirmlahmakaid piinlikult korras lopsakaid püsikute istutusalasid. Eestis leidub sääraseid tipp-topp mastaapseid aedu mimeid. Justnagu Briti saarte mõisatest laenatud. Kuid ilma palgatud aedniketa? Mina säärast hooldada ei suudaks ega tahakski. Pooleldi isepäi arenedes külvavad paljud liigid end võluva kaootilisusega laiali, tuleb vaid siin-seal mõni tutike või lapike niitmata jätta. Kergelt metsistuv vaatepilt tundub inimasustusest hõredal Hiiumaal loomulikum. Ja nii võingi end otse kodus tunda nagu suvalisel vahemeremaisel võsastuval niidul, mugavalt ja täiesti tasuta.
Tol juuli pärastlõunal jagus veel viimaseid salveiõisi, sinas Provence’ist pärit sahinlilli, puhkenud olid iisopid ja puhkemas lavendlid. Hõbejas santoliinilatakas kullendas oma väikesi nööpe. Selle lihtsa ilu keskel mõjusid muskus-kassinaeri roosaõieline rohtne põõsas ja valge madonnaliilia ehk pisut liiga lillepeenralikult uhkelt, ent paekiviaia veerde hoidudes näisid nad siiski täitsa hästi ümbrusse sulanduvat.
Et vahemeremaise niidu illusioon oleks täielik, haljendas seal n-ö võsastumise ilmingutena mõni noor puu- või põõsahakatis: parukapuud, austria tamm, karvane tamm ja iilekstamm, prantsuse vaher, humalpöök, õissaar, juudapuu, viigipuu, ubapõõsad, luudpõõsas, sarikhernepõõsas ja muud säärased. Noorel männil ronis makjate liik mandel-elulõng. Päikse eest pakkus varju neljameetriseks sirgunud plaatan.
Seitsme aasta eest, tulnud oma elu esimeselt vahe-mereliselt reisilt, istutasin ma värskete muljete mõjul sinna tiigi taha alustuseks mõned lavendlid ja nimetasin paiga Aadria õueks. Nüüd tekib juba tõesti tunne, nagu viibiks kusagil sealmail. Isegi pilvisel ja jahedal põhjamaisel suvel.
Kahjuks ei ole aga see hiiumaise ja vahemeremaise looduse hübriid millegipärast eriti fotogeeniline. Pilt ei anna edasi seda meelolu, mis südasuvel kohapeal päriselt valdab.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411