Teisipäev, august 25, 2015
 

Moosese preeriaaed 1.

Tapio Vares
Kunagi valitses sel kuuritagusel heinamaal koer Mooses. Peale ta surma hakkasin sinna lagedale lapile Ameerika idaosa liike istutama. Esmalt puittaimi: soosekvoia, varimagnoolia, tulbipuu, trompetipuu, lumepuu, tseltis, amorf jne. Kutsusime niitu endiselt Moosese heinamaaks.
Tasapisi sigines heinamaa päikselisse keskossa ka kõrgeid rohtseid Ameerika püsikuid. Seetõtu kipun nüüd järjest enam seda kuuritagust preeriaaiaks nimetama.
Suure osa aastast on ala ilmetu ja üsna lage plats. Alles juuni tulles hakkavad siin-seal tärkama erinevad otsakesed. Kuna tegu on nii-öelda poolloodusliku alaga, kus ma ülemäära rohimisega ei pinguta, ei oska keegi mu kodakondsetest seal ilma kahjudeta niita. Vaid ma ise mäletan, kus umbes peaks üks või teine ameeriklane oma nina välja pistma.
Alles juuli jooksul hakkab heinamaa oma õiget ilmet saavutama ja augustis algab õiteaeg. Mõni tegelane kasvab kuni oktoobri külmadeni välja. Näiteks hiigel-päevalill (Helianthus salicifolius) on väga eriline õhulise moega lehtdekoratiivne taim! Meie oludes kuni 2 m kõrgusteks kasvavatel vartel ripnevad peenikesed lehed. Oma kodumaal USA lõunaosariikides (Texas, Kansas, Oklahoma, Missouri) õitseb ta septembris-oktoobris. Meil võivad küll õienupud ilmuda, ent need ei jõua õitsema minna isegi sellise kuuma suve järel nagu seda oli mullune.
Põhja-Ameerika ongi päevalillede ja üldse igasuguste korvõieliste maa. Sügiseti, kui kõik muu väsib, tuleb erinevate sügisastrite iluaeg. Neist kaunis aster (Aster novae-angliae) on eriti jõulise kasvuga ja saab heinamaal vabalt hakkama ka ilma rohimata.
Mitu aastat kasvas mul n-ö anonüümsena üks päevalille moodi, hoogsalt kasvupinda laiendav lill. Kuniks üks aiakülastaja ta anonüümsusele lõpu tegi: olla kare päiksesilm (Heliopsis helianthoides var. scabra). Kuna see pool heinamaast kipub põuane olema, siis just sinna see liik hästi sobibki. Looduslikult levib ta laial alal USA idaosas.
Tänavu sain kogemata kaelus-vaigulille (Silphium perfoliatum) omanikuks. Temagi on kollaste korvõisikutega, ent hiiglasekasvu, kuni 8 jalga ehk 2,5 m kõrge. Oma lopsakate laiade lehtedega loob ta peenelehise hiigel-päevalille kõrval pilkupüüdva kontrasti. Alusel kokkukasvanud lehed moodustavad omapärased vihmavett koguvad anumad.
Teisele poole vaigulille jääb kamm-sooheina (Spartina pectinata) kogumik. See taim levib agressiivselt maaaluste risoomidega ja seetõttu sobib, nagu enamik teisi suuri preeriapüsikuid, kasvama üksiku klumbina niidetaval heinamaal. Tõtt-öelda kipub ta lausa murettekitava kiirusega oma otsi aina kaugemalt välja pistma. Eks näis, mis hiljem saab. Kuid mis preeriaaed see ühegi preeriarohuta oleks!
Kamm-soohein oma rippuvate, tuules vesiheinana hõljuvate lehtedega on äärmiselt meeleolukas. Suve lõpul ilmuvad kõrtele omalaadsed pead. Meie aedades on põhiliigist arvatavasti tuntum valgetriibulise lehega kamm-sooheina sort.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411