Teisipäev, juuli 7, 2015
 

Valeri Gramakovski esimene tööaasta

erakogu
Hiiu vald päästis sulgemisest Hiiumaa hariduslike erivajadustega õpilastele mõeldud Kõpu kooli ja valis kooli uuendajaks Valeri Gramakovski. 1. augustil täitub tal Kärdla ühisgümnaasiumi Kõpu õppekoha juhina esimene tööaasta, esimene kooliaasta on juba seljataga.
Millised olid eesmärgid?
Valeri Gramakovski: Põhieesmärk on luua jätkusuutlik õppekoht, kuhu õpilane tahab tulla ja kuhu lapsevanem soovib oma last õppima saata. Üks eesmärk oli ka see, et kümme õpilast, kes meil praegu õpivad, saaksid võimalikult kvaliteetse teenuse ega kannataks muutuste protsessis. Kaugem eesmärk on kasvatada kooli õpilaste arvu. 30 õpilast on meie unistus ja selle poole me püüdleme. Veel tahame kujundada kooli kuvandit ja et see jõuaks võimalikult paljudeni. Mõnes mõttes on need uuendused, samas on meil traditsioone, mida hoiame jätkuvalt au sees. Tahame teavitada millised on meie plaanid ja meie tugevused. Tundub, et hästi palju olla­kse kinni veel kooli endises, vanas kuvandis. See ei ole päris aus, sest koolis on palju muutunud. Väga oluline on leida Kõpu õppekohale majanduslik lisaväärtus ja seda arendada. Kool peab teenima sissetulekut, et seda oleks otstarbekas ja efektiivne pidada. Mitte, et kooli saaks lihtsalt pidada, vaid see oleks kõigile osapooltele ka kasulik. Need eesmärgid olid mul peas kui ma septembrikuus kooliaastat alustasin.
Millised neist õnnestus realiseerida?
Usun, et õpilased said parima võimaliku hoole, õppe, kogemuse, tähelepanu, märkamise. Me andsime endast sada protsenti ja natuke peale, et kõik see kokku oleks hästi aus ja kvaliteetne kooliteenus. See läks kindlasti korda. Ka töö kooli kuvandiga läbi meie selle aasta eduloo, läbi õpilaste emotsioonide sai kajastatud üsna hästi ja näha on, et see töötab. Usun, et eriti töötab see pikas perspektiivis, aga juba praegu on Kõpu kool kaardil täiesti võrdväärsena eelkõige aktiivuse ja kaasamõtlemise poolest. Mis puudutab kooli majandamist, siis siin jookseb delikaatne piir – me oleme õppekoht ja meie eesmärk eelkõige on pakkuda õpilastele head teenust. See tähendab, et ei tohi kannatada õppetöö, personal ja ka õpilaste igapäevaelu. Igasuguste sündmuste, majutuste, laagrite ja koolitustega saime päris hästi hakkama tänu sellele, et personal ja õpilased nii hästi kaasa tulid, et nad olid avatud meeltega ja loovad. Tänu sellele saime ka kooliaasta sees gruppe majutada ja toitlustada.
Mida esimesel aastal ei jõudnud?
Üks eesmärk, mis esimese hooga meelde ei tulnud – tahtsin inventari värskendades luua veel paremad õppetingimused. See on endiselt plaanis, aga esimese õppeaasta jooksul ei saanud see piisavalt tähelepanu. Eelkõige seepärast, et minu meelest on pingist, millel õpilane istub, olulisem suhtumine – seda olen ma selle aasta jooksul aru saanud ja õppinud. See ei tähenda, et inventari ei peaks uuendama – pingid-toolid peavad olema lapse jaoks õige kõrgusega ja näiteks puhkenurga diivanid on vaja uuemate vastu välja vahetada, aga sellega oleme veel eilses.
Kuidas on lood õpilaste arvuga?
Alustasime kümne õpilasega, lõpetame üheteistkümnega – üks õpilane tuli poole aasta pealt juurde. Lõpetajaid oli neli – kolm neist lõpetasid üheksanda klassi ja üks lisa­aasta. See on õppeaasta, mis on õpilasel võimalik võtta peale üheksanda klassi lõpetamist. See on nii-öelda kinnistamisaasta ja erineb üheksandast klassist selle poolest, et umbes viissada tundi on õppetööd ja teist sama palju praktikat. Ühesõnaga ettevalmistus kutse­õppeks. Praegu on teada, et uuest aastast jätkab üks üheksanda klassi lõpetaja lisaaastaga. Nii et praeguse seisuga on meil sügisest kaheksa õpilast. Esimesse klassi ei ole praegu kedagi tulemas, küll aga teeme koostööd õpilastega, kes lähevad esimesse klassi kodukoolis. Pakume neil ja klassiõpetajatele kõikvõimalikku tuge, oma kogemusi ja teadmisi. Nende õpilaste lõplikku arvu, kes hakkavad õppima lihtsustatud õppekava alusel, pole veel teada, aga oleme lubanud olla neile toeks. Samuti saame neile pakkuda võimalust käia koos meiega õppereisidel. Tahame kasvatada kooli õpilaste arvu läbi koostöö koolide ja lapsevanematega. Pole võimatu, et näiteks viiendas klassis on nad valmis jätkama haridusteed meie koolis. See on pikem protsess ja minu meelest ääretult oluline, et võtta maha lapsevanemate hirmusid, et väike laps peab kooli minema kodust kaugel. Kas nii väike laps on valmis olema terve koolinädala kodust eemal – see on küsitav ja iga päev kodus käia on kurnav. Võin öelda, et alates kolmandast klassist on õpilane juba nii tragi ja iseseisev, et kohanemine on uskumatult kiire. Nägin seda ise meie koolis ja mõnes mõttes oli see üllatav. Teisalt on meie koolikeskkond niivõrd lapsesõbralik ja toetav – ega muidu see nii lihtsalt ei juhtuks. Laps tunneb ju väga hästi ära, kus tal on ja kus ei ole hea olla.
Kooli eelarve – kas ja kui palju pidi toetama vald?
Kõpu kooli üle andes eraldas riik kolmeks aastaks vastavalt õpilaste arvule eelarve. See tähendab, et kümne õpilase jaoks anti raha kooli ülalpidamiseks – õpilaste nii-öelda pearaha, õpetajate palgaraha – muu kooli ülalpidamine jäi valla kanda. Oleme majandanud võimalikult optimaalselt, ei ole teinud suuri investeeringuid. Ees on suvi, põhiaeg, millal me läbi teenuste pakkumise õppekohta toetame – nii et eelarve peaks olema tasakaalus. Meil on maja praktiliselt kogu suvi välja müüdud – on üksikud vabad nädalad. Täpsemad numbrid selguvad järgmise õppeaasta alguseks kui aastaring on täis.
Milline on kolleegide hinnang õppeaastale?
Kolleegide ja õpilaste suust olen kuulnud sama lauset – aasta möödus ruttu. Mäletan ka oma kooliaega, aga ma ei mäleta, et mul oleks olnud tunnet, et kooliaeg läheb kiiresti. Vastupidi, koolivaheajad läksid kiiresti. Üks seitsmenda klassi õpilane tuli ja ütles mulle, et aasta läks nii ruttu. Ju siis pidi olema õpilastel huvitav ja piisavalt tegevust – müts maha minu tiimi ees! Ilma nendeta ei oleks õpilased nii rõõmsad ja rahul. Ainult õpetajad ja õpetajaabid suudavad seda. Mina saan luua ainult eeldused, keskkonna ja võimalused selleks, aga töö teeb ära ikkagi personal, kes otse õpilastega suhtleb.
Mida uut tõi see aasta?
Need uuendused lähtuvad Kärdla ühisgümnaasiumi kolmest põhiideest, et õppida saab kolmel viisil – kogudes, kogedes ja kogemata. Sel aastal on hästi töötanud see sisuline muutus, et oleme õppereisidel ja õuesõppel väga palju õppinud kogedes ja kogemata. Teine muutus on avatud suhtlemine. Kolmandaks koostöö meie suure majaga, Kärdla ühisgümnaasiumi Kärdla õppekohaga. Meie käime väga palju neil külas ja nemad on hakanud väga palju meie pool käima. Ja mitte ainult laagris või õppel, vaid näiteks käiakse matkamas RMK õpperadadel ja tullakse meile lõunale. Lisaks ühised klassiõhtud, peod, perepäevad, liikumispäevad – siis on väljas nii meie kui Kärdla õppekoha õpetajad. Ka meie motopäev on osa koolielust – see on meie panus ja katse tuua kokku kõik motohuvilised lapsed üle Hiiumaa ning pakkuda neile midagi ägedat. Meie eesmärk ei ole kasvatada krossisõitjaid, vaid anda lapsele eduelamus ja tore emotsioon. Need, kes käisid, olid väga rahul. Lapsevanemad olid isegi üllatunud, et mootorattasõidu õppimine oli tehtud nii turvaliseks.
Mida ütleksid Lauka kooliperele, kes on väga häiritud, et nende 115aastasest koolist saab õppekoht?
Lauka kool on õigel teel ja tegemas ajalugu Eesti hariduses üleüldse, olles kaheteistkümne kooli seas, kes osalevad digipöörde projektis. Kui ühel koolil on selline võimekus olla Eestis tipptasemel, eriti veel sellises tulevikuvaldkonnas, siis võib-olla nimemuutuse ja liitumise pärast õpilased ja lapsevanemad ei peakski muretsema ja sellega tegelema. Pean silmas seda, et töö, mis selles koolis tehakse, ei olene kooli nimest. Minu soovitus Lauka koolile on – jätkake oma tööd, tehke oma asja, te teete seda hästi. Nimemuutuses ja liitumises võiks pigem näha helgemat poolt. Arvan, et sellisele väga pika traditsiooni ja ajalooga koolile on nimi hästi oluline ja selle jätkumine on inimestele hästi tähtis. Nimemuutus saab neile kindlasti raske olema, aga see töö, mida kool teeb, ei muutu.
Kas Kõpu õppekoha näide sobib võrdluseks?
Ma isegi ei võrdleks seda Lauka kooli saatusega, Kõpus riik ikkagi pani kooli kinni ja vald päästis olukorra – kalkuleeris ja leidis, et peab proovima ja panustama, et hariduslike erivajadustega õpilaste õppekoht päästa. Kõpu kooli puhul oli liitmine Kärdla kooliga ainus õige otsus, sest see kool ei oleks alles jäänud mingil muul moel. Ja mulle pigem meeldib, et on olemas direktor, kes kannab direktori vastutust. Meeldib, et mul on oma roll õppekoha juhina – arendada ja majandada. Vald on meid toetanud ja täpselt samuti Kärdla ühisgümnaasium, sajaprotsendiliselt. Ivo [Eesmaa – toim] käib Kõpus meiega kohtumas ja rääkimas, osaleb kõigil meie kohtumistel. Mina käin Kärdlas direktsiooniga kohtumas igal esmaspäeval ja me arutame alati kõik asjad läbi. Ivo Eesmaa kogemus, vaist ja tunnetus – tema on ju ikkagi selle nii-öelda suure pildi juht – on mulle abiks ja mina omalt poolt toetan oma tegemistega seda suurt pilti. Selles mõttes on Kärdla ühisgümnaasiumi direktor meile küll kingitus, et meie koostöö on toiminud väga hästi. Lauka koolipere murest võib aru saada, aga olukord on sarnane üle Eesti, kus mõni kool on jäänud nii-öelda vale koha peale ja inimesed on lahkunud.
Miks inimesed lähevad ära jättes lasteaiad-koolid, alevid-linnad tühjaks?
Üleüldine linnastumine hakkas ju üheksakümnendatel pihta suure hooga. Ja ega see ei ole ainult Eesti näide – neid riike on veel ja veel. Ilma tugeva regionaalpoliitikata seda ei muuda ja need otsused peavad tulema riigi tasandilt. Mina oma perega liikusin vastupidi ning valisin uue ja elutervema keskkonna enda jaoks. Olen ju Tallinna poiss, aga lapsest peale on mul Hiiumaaga olnud tugev kontakt.
Olete saarele kolimist kahetsenud?
Mitte kordagi. Mulle meeldib, et siin on elutempo inimlikum – ei ole nii palju rahmeldamist. On hea kui lapsed kasvavad keskkonnas, kus nad näevad, et on hommik, õhtu ja öö, on kevad ja sügis. Siin on see loomulik, aga linnas see puudub. Seal pole vahet mis ilm või aastaaeg on, sest loodusega koos sa seal ei ela. Teine pluss on see, et koolis on vähe õpilasi ja õpetajal on iga lapse jaoks aega. See tähendab vähem müra, rohkem turvalisust, väiksemaid klasse – see kõik ju tegelikult toetab õpilast. Jääb ära konveierimoment, mis tekib suurtes koolides, kus on kaks tuhat õpilast. Sa annad oma lapse sinna, kus klassid on ületäidetud, on viis-kuus paralleelklassi. Mina nimetaks siinsete koolide võimalusi ja tingimusi luksuslikeks nii õpilase kui õpetaja jaoks. Suured koolid on pigem lapse loovuse pärssijad, aga siin, Hiiumaal niipalju kui ma näen ja tunnetan, siis koolid toetavad loovust. Õpilase jaoks on see kõige olulisem, et tema loovmõtlemine ja areng oleks toetatud. Ja muidugi märkamise ja toetamise jõud, mida ma Kärdla koolis tajun. Ühesõnaga, mulle meeldivad meie naabrid, meie sõbrad, tuttavad, kogu see atmosfäär, mis siin on – kõik need on väikese kogukonna plussid. Siin on minu jaoks elutervem keskkond, kus kõik on paigas ja sellepärast meid ka tõmbas siia.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411