Teisipäev, juuli 21, 2015
 

Tiina tantsustuudio esitles Eesti tantsu Makedoonias

Anu Pielberg
Anu Pielberg
Anu Pielberg
30. juunist 8. juulini esindas Tt-stuudio Makedoonias Velesi XII rahvusvahelisel festivalil Eestit ja Hiiumaad.
Festivalile sõitis 21 eri eas tantsijat Tiina tantsustuudio põhirühmadest, line-tantsurühmast ning kõik Tibi Tiina tantsutrupi endised tantsijad. Tagasi tulles oli palju emotsioone, neid jagavad kaks grupi liiget: Anu Pielberg, kes oli kaasas saatjana ja stuudio vilistlane Marie Pajo, kes taas tantsijana lavale astus.
Anu Pielberg: “Talvel tuli Tt-stuudiole kutse osaleda kaheteistkümnendal rahvusvahelisel folkloorifestivalil Veles 2015 Makedoonias. Kuna infot Makedoonia kohta on suhteliselt vähe, oli meie huvi selle riigi kultuuri ja eluolu vastu päris suur. Peale läbirääkimisi võtsid kutse vastu kümme praegust Tt-stuudio tantsijat esimesest ja teisest rühmast ning vilistlasrühm Tibi Tiina tantsutrupp täies koosseisus. Kuna osalejatele oli seatud ka alumine, 16aasta vanusepiirang, seadis  see koosseisule piirangu ning tantsijate ritta asus ka Tt–stuudio koreograaf Tiina ning line-tantsu rühma tantsija Evelin. Kuna kaasa oli vaja ka ühte abilist, sattusin seltskonda ka mina.”
Marie Pajo: “Kuna Tallinna lennujaamast otsereisi Makedooniasse ei välju, peatusime esimesel ööl Istanbulis. Öö oli lühike ja varahommikul viis buss meid tagasi lennujaama, kust peagi väljus kauaoodatud lend Makedoonia pealinna Skopjesse. Skopjes ootas meid festivali peakorraldaja Tome bussiga, mis viis meid Velesisse. Seadsime end sisse ühiselamusse, kus magasime viiekesi tubades. Tingimused olid Eesti hea eluga harjunud noorte jaoks üllatavad: naiste ja meeste dušš ja WC olid ühised ning uksed lukku ei käinud. WCpottide asemel olid märgades põrandates vaid spetsiaalsed tallakohtadega augud. Voodid meenutasid rauast haiglavoodeid, mille vedrud öösel nii mõnelegi sinikaid ja isegi kriimustusi tekitasid. Hoolimata meie jaoks ehmatavatest ja ebatavalistest tingimustest pöörasid tüdrukud asja naljaks ja võtsid kõike eesootavat kui seiklust ja väljakutset.”
Anu: “Festival kestis viis päeva ja igal õhtul olid linnapargis kontserdid, kus eri riikide folklooriansamblid esitasid oma tantse ja laule. Igal kontserdil pidime olema laval erineva kavaga ja samuti erinevates kostüümides. Olime ainukene kollektiiv, kes ei esitanud puhast folkloori, vaid autoriloomingut ja etno-folki. Peale Eesti olid kohal folklooriansamblid Türgist, Rumeeniast, Bulgaariast, Bosniast ja Hertsegoviinast, Ungarist, Poolast, Serbiast ning muidugi Makedooniast. Kontsertide tase oli väga kõrge, festivalile oli kutsutud parimad esinejad igast riigist. Kuna minu ülesanne oli filmida ja pildistada esinemisi ja valvata meie asju, õnnestus mul näha kõiki kontserte ja need meeldisid väga. Nautisin iga esinemist, imetlesin eri riikide rahvariideid ja tantsukultuuri. Meie tüdrukute etnokavad pälvisid publiku suure aplausi. Olime vist kõige eksootilisem trupp oma heledapäiste Eesti tüdrukutega. Tiina Kaev andis intervjuu kolmele telekanalile, samuti kohalikule raadiole ja ajakirjanikele. Olime kogu nädala meedia tähelepanu all, isegi turul käies tulid inimesed meiega suhtlema ja meie tantsu kiitma ning inimesed jälgisid arvutist Hiiumaa tantsijate esitlust veel mitu päeva peale kontserti.”
Marie: “Festivalil astusime üles neljal järjestikusel õhtul – esimesel kolmel õhtul kaheteistminutilise programmiga ning lõpukontserdil kuueminutilise programmiga. Esindusdelegatsioon eesotsas Tiinaga osales linnapea vastuvõtul, Tiina intervjuu ning ka meie tantsud kanti üle kohalikus televisioonis. Inimesed tundsid meid tänaval ära ja kiitsid meie tantse. Festivali korraldajate poolt anti meile saatjaiks kaks tudengipoissi Kire ja Angel, kes saatsid meid esinemispaika ja pärast tagasi koju, vaatasid, et tee ületamine oleks ohutu ja peatasid autosid, viisid meid linna avastama,  kirikusse, turule, rahvusmuuseumisse ja muidki kohalikke vaatamisväärsusi vaatama. Poisid sõna otseses mõttes jooksid, kui meie midagi soovisime. Nad olid alati olemas ja me tundsime end tõeliste aukülalistena, sest sellist külalislahkust tihti ei kohta. Sama lahke ja hooliv oli meie suhtes ka festivali peakorraldaja Tome.”
Anu: “Festivali korraldusliku poolega jäime väga rahule. Eelnevalt laiali saadetud päevakavast ja kellaaegadest peeti kinni ning kõik eelnevad kokkulepped pidasid paika. Kuna festivalikontserdid algasid alles õhtul kella poole üheksa ajal, olid meie päevad vabad tutvumaks Velesi linnaga. Saime vabapääsme kohaliku välibasseini kasutamiseks ning külastasime kohalikku turgu ja kauplusi. Puuviljad olid imeodavad ja väga maitsvad – neid tarbisime ohtralt, kuna ühiselamu sööklas pakutud toidud, nagu ka kogu ühiselamu, oli justkui rännak tagasi nõukogude aega ja meenutas meie 80ndate sööklatoite. Kõhud jäid vahel tühjaks. Kui aga käisime väljas söömas, oli toit maitsev, samuti meie jaoks korraldatud pidulikel õhtusöökidel.”
Marie: “Pärast Velesi festivali sõitsime Kicevosse ja olime sealse festivali külalis­esinejateks. Astusime üles ühel õhtul kahe kaheteistminutilise programmiga. Teel esinemispaika tegi Velesi festivali peakorraldaja Tome meile väikese linna tutvustava ringkäigu pealinnas Skopjes. Öö veetsime ühes kaunis mägises hotellis, milleni viis jalgrattatee laiune kitsas kurviline tee. Siinkohal tasub esile tõsta bussijuhtide osavust! Kaks bussijuhti, kellega meie reisi jooksul Makedoonias sõitsime, näitasid kitsastes tingimustes suure bussiga manööverdamisel uskumatut osavust. Mägine hotellitee tundus ka autoga sõitmiseks liiga kitsas ning järsumates kurvides tuli bussil korduvalt manööverdada, et kurv üldse läbida. Selline bussisõit ja muidugi kaunid mägised vaated on Makedoonias omaette kogemus. Kicevost sõitsime veel lõuna poole ja veetsime päeva imekaunis kuurortlinnas Ohridis samanimelise järve ääres. Härra Tome näitas meile linna vaatamisväärsusi ja rääkis veidike ka ajaloost. Pärast ringkäiku veetsime paar tundi rannas kuuma päikese käes ning poodlesime kohalikul peatänaval. Õhtul kohtasime juhuslikult ühte toredat Eesti meest, kes oma mootorrattal juba paar kuud Euroopat avastab. Oli tore kohtumine nii meie kui tema jaoks. Varem me reisil eestlasi ei olnud kohanud ja tema  jaoks oli see paari kuu jooksul esimene juhuslik kohtumine eestlastega. Õhtul olime Ohridis Balkani folkloorifestivali külalised ja istusime VIPi-tsoonis. Tegemist oli festivali avakontserdiga, kus lavale astus Makedoonia folklooriansambel Tanec. Esinemine oli kaasahaarav ja professionaalne. Pärast kontserti asusime tagasiteele Velesisse. Viimase päeva veetsime Velesis 38kraadises kuumuses basseini ääres ja viimaseid sisseoste tehes. Õhtul viis buss meid tagasi pealinna Skopje lennujaama, kust asusime koduteele.”
Anu: “Velesis ei kohanud me ühtegi suveniiripoodi, küll oli neid Skopjes ja Ohridis. Skopje linn oli täis suuri kujusid, purskkaevusid ja kõrghooneid. Skopje vanalinn hävines peaaegu täielikult 1963. aasta maavärinas. Skopjest on pärit ema Teresa, kelle memoriaalmuuseumis me käisime. Ohridi linn ja järv on aga turismimagnetid, mis kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Seal on ka imeilus vanalinn kirikute ja kauni loodusega. Mälestuseks sai kaasa osta kuulsaid Ohridi pärle, mida saab soetada ainult sellest linnast. Samuti saime ujuda Ohridi järve sini-rohelises vees ja nautida õhtust kontserti. Makedoonia sümbol on liblikas ja neid kohtab igas Ohridi kunstipoes, kus kohalikud käsitöömeistrid ehteid teevad. Liblikad vaatavad vastu Makedoonia postmarkidelt ja neid laperdab maagilises looduses ringi silmatorkavalt palju. Ka õhtune kontsert Ohridis pakkus lisaks tantsule ja laulule imelist vaatemängu kui terve parv valgeid liblikaid prožektorite valguses ringi lendas.”
Marie: “Meie muljed Makedooniast on peamiselt positiivsed. Natukene rikkus seda ööbimispaiga räpasus, kuid see ei suutnud rikkuda meie lõbusa seltskonna tuju. Vilistlased tänavad südamest Tiinat, et ta selle katsumuse ette võttis ja neid kaasa kutsus! Makedoonlaste külalislahkuse kohta jätkub meil ka vaid kiidusõnu – tundsime kogu reisi vältel end tähtsate ja hoitud külalistena.”
Anu: “Jäime Makedoonia külastusega väga rahule, saime kuhjaga muljeid, mida aitavad meenutada filmi­klipid ja pildid ning täname südamest küllakutsujaid külalislahkuse eest. Lõpetuseks kordaksin A. den Doolaardi sõnu: “Jumalal võttis maailma loomine aega viis päeva. Kuuendal päeval lõi ta Makedoonia.”

Mõtteid jagasid
Anu Pielberg
ja Marie Pajo

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411