Reede, juuli 10, 2015
 

Tekitikkija: See on haigus!

Kadi Laid
Kärdlas avatud tekkide ja vaipade näituse tööde autor Silvia Nittim ütleb, et tema jaoks on tikkimine haigus, mis on ta kallal 24 tundi päevas.
Muhu ja Lihula lilltikandis tekkide/vaipade ainetel kümneid omaloomingulisi tekke tikkinud Hiiumaa juurtega pealinlane Silvia Nittim avas oma tööde näituse Kärdla kultuurikeskuse sammassaalis
1. juulil. Avamisele kogunenute vestlusringis vastas ta allakirjutanu ja teiste huviliste küsimustele.
Näitusel on vaibad ja tekid, mis neil vahet on?
See sõltub sellest, kuhu seda panna tahetakse. Kui paned voodi peale, on see tekk, kui läheb seina peale, on vaip. Algselt eristati saani- ja sõidutekke. Sõidutekk oli saanis sõitjatel süles. Saanitekk käis saani seljatoe peale – see oli laisalt tikitud, st tikand oli ainult sellel tekipoolel, mis üle ääre rippus. Originaalid on minu omadest väiksemad: maksimaalselt 150–180 cm pikad ja kitsad, kuna laiust piiras kangastelje laius. Mina vaatan suurust nii, et see inimene, kes tekki omale tahab, saab selle soovi korral ka voodi peale panna.
Mille poolest erinevad Muhu ja Lihula tekid?
Nende tekkide/vaipade ajalugu algabki pihta Lihulast. On ära tõestatud, et Muhu tüdrukud käisid Läänemaal tööl, viisid need oskused Muhusse ja tekkisid eri suunad. Laias laastus võib öelda, et traditsiooniline lilltikandiga Muhu tekk on alles 1980ndatest. Selline nagu tegi rahvakunstimeistrite koondis Uku: mustal foonil on äratuntavad tuntud lilled, nagu moon, karikakar ja rukkilill, ning need on tekil tiheda vanikuna. Lihulas on väljamõeldud lilli, mis on kimpudena nurkades ja tihtipeale on ka keskel üks ring. Lisaks on Lihula tekile tüüpilised aastaarvud ja monogrammid. Tekkidel käis ääres tuniisi pits. Seda ma alustasin ühele tekile, aga see tehnika ei olnud minu jaoks. Mina olen oma tekkide ääred jätnud suhteliselt tagasihoidlikuks.
Miks eelistate omaloomet koopiatele?
Palun, see ongi uus trend. Kuidas vanasti vaipasid tehti? Keegi nägi kellelgi mingit motiivi, mis meeldis, jättis meelde, muutis, tegi nende lõngadega, mis tal oli – tikand peabki olema elav ja muutuv. Ma ei tee midagi üks-ühele maha, ma võtan ideid. Mõtteid, mida võiks kokku panna, on tohutult palju. Vaesed need, kes peaksid minu vaibast ühel päeval koopia tegema. Ma joonistan kangale jooksvalt valge korrektorpliiatsiga. Ma olen kasutanud šablooni ainult Lihula lillede nii-öelda kordategemiseks. Seal on sümmeetria oluline, ülejäänu on kõik vaba käega joonistatud. Mul on tekkinud julgus nii teha – see on minu stiil, ma teen nii.
Mis materjal on tikandite põhjaks ja tikandiks?
Tikin ühevärvilisele villasele riidele, mida ostan kilode kaupa Abakhani poest. Sealt olen saanud tikkimiseks sobivamat pehmemat kangast. Kord ostsin poest Kangas ja Nööp kalli Itaalia kanga. Mul oli lausa tange vaja, et nõela sealt läbi tõmmata. Olen teinud ühe teki ka Hiiumaa kalevist – seegi oli väga tihe ega olnud hea tikkida. Tikkimislõngaks on valdavalt ise värvitud taaskasutusmaterjal. Ostan teise ringi kauplustest heledamat tooni – valgeid, beeže, helerohelisi jm värvi – villaseid kampsuneid. Kui panen eri värvi lõngu näiteks rohelise värvi sisse, siis saan eri toone. Eelistan peenvillast lõnga, kuigi originaal-Lihula on tehtud jämeda villasega. Aga kuna ma panen oma tekkidele muid pilte juurde, jääks tulemus võõras.
Kas kasutate tikkimisraami?
Mis on lemmikmotiiv?
Raami ei saa kasutada, sest see hakkaks käristama juba tikitud pinda. Tuleb süles nii-öelda tundega teha. Samuti ei torka ma nõela kangast päris läbi. Laine Sõer õpetas mulle, et tikandit tehes ei keerutata töö pahemat ja paremat poolt. Seega teen kogu tikandi pealtpoolt. Lõngaotsad jäävad kanga või tikandi sisse. Päris kõik, mis teki peal, ei paista teiselt poolt üldse väljagi. Lemmikmotiiviks on kibuvitsaõied ja lehed. Lehed tulevad veel kõige ilusamad välja. Rukkilille tehes tunnen iga kord, et see ei jää nii ilus kui peaks, ja see mulle väga ei meeldi. Karikakrad meeldivad. Pihlakaid ja lindusid olen ka palju teinud. Pihlakamarju teen Laine järgi. Tema tegi nende mammudega vaiba, mina panin enda omale linnud ka peale.
Kaua ühele tekile kulub?
Muhu tekkide tegijad ütlevad, et nad teevad neli tükki aastas. Mina teen rohkem, kuna ma ei söö ja ei maga, vaid kogu aeg tikin. (Muigab.) Näiteks seda punast pulmatekki [initsiaalidega MN – toim] alustasin möödunud aasta juulis. Sellele kulus kaks nädalat puhkust ja kolme nädalaga oli valmis, kokku üle 200 tunni. See naljakate lindudega tekk on üheteistkümnes selle aasta jooksul. Teen mitut tekki korraga. Kui mul on mitmel tekil roosad õied, siis ma teengi mitme teki roosad õied kohe valmis ehk tikin värvide kaupa. Järgmisena võtan näiteks rohelised ja jälle teen mitmele tekile. Nii saab mitu tekki selle ühe teki tegemise ajal valmis.
Kui palju tekke/vaipu teinud olete?
Tütar Mari kinkis mulle kevadel, kooli lõpetamise puhul minu vaipade täieliku kataloogi, seal on 43 tekki/vaipa, mis valminud alates aastast 2006. Aga kodus ei ole praegu ühtegi, kõik [kümme – toim] on siin väljas, kaks poolikut autos ja neli Haapsalus lõputööde näitusel. See-eest on mu pea tulvil ideid ja ma tahaks ainult tikkida. Mul on vähemalt kakskümmend kavandit kodus valmis joonistatud. Mari auks on kavand Norra viikingitega. Talle tegin ka teki Norra suusatajatega.  Tõsisem spordihuviline leiab sealt Petter Northugi, Frode Estili, Björn Dählie, Thomas Alsgaardi, Martin Johnsrud Sundby, Odd-Bjørn Hjelmeseti ja Marcus Hellneri.
Tikite omale või müügiks?
Ma ei saa öelda, et see on hobi, sest hobi tehakse jõude ja vabal ajal. Ma arvan, et see on haigus, mis on 24 tundi su kallal. Töö juures [Silvia on üle 30 aasta töötanud Tallinna lastehaiglas ortopeedina – toim] ma tüdin ära, väsin, otsin söömise või WC-sse minemise põhjust, aga tikkima olen ma tõesti suuteline nii, et mul läheb meelest ka söömine ja joomine. Üldiselt olen ma väga lahke käega ja olen palju oma tekke kinkinud: enamus sõbrannasid ja sugulasi on saanud. Ma teen neid ju niikuinii. Mis ma neist hoian? Läheb veel koigi sisse! Minu jaoks ei ole see seni leivaraha tooja olnud. Aga kui turgu on, siis pean ilmselt mingi ettevõtlusvormi valima. Tore oleks ju kui see tegevus tooks mulle tulevikus pensionilisa.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411