Teisipäev, juuli 14, 2015
 

Papia mäe fillüüread ja Bulgaaria pipod

Tapio Vares | Hiiu Leht
Laialehine fillüürea (Phillyrea latifolia) on igihaljas väike lehtpuu, mis kuulub õlipuuliste sugukonda. Inglise keeles nimetataksegi teda green olive. Midagi kasulikku temast siiski ei saa, on eeskätt vaid maastiku iluks.
Fillüürea jõuab Bulgaarias oma levila põhjapiirile ja loob mõnel mäenõlval ehedaid Vahemerelisi maastikke. Näiteks maa edelanukas, kus käisime tunamullu. Tänavu trehvasime fillüüreaid aga Kagu-Bulgaarias. Alustuseks möödasõidul Musta mere rannikul.
Olin tõtt-öelda pontiliste liikide, nagu rodo ja loorberkirsipuu lainel, mistap fillüüread tundusid pisut teisejärgulisena. Seevastu oli mu reisikaaslane Erko neist jätkuvalt vaimustuses ja nii asusime Brodilovo külast põhjas iidse vulkaani, praeguse Papia mäe nõlva vallutama.
Küla servas algas lopsakate võsade vöönd, kus kõige huvitavamana andsid tooni küdooniad (Cydonia oblonga) – mitte segi ajada jaapanist pärit madalakasvulise ebaküdooniaga! Oma ümarate lehtede ja roosakate õitega meenutab küdoonia õunapuud, olles aga omanäoliselt ilus. Parajasti olidki puud õisi täis. Siin olid nad metsistunud, looduslikult kasvab küdoonia ida pool, Kaukaasias ja Iraanis. Võsas lisandus kreeka pähklipuid ja sarapuid, robiiniad kubisesid lopsakatest puuvõõriku­keradest.
Jõudsime tumedatele vulkaanilistele kaljudele. Tammikuveerude kuristikus sahises oja, seltsiks sangleppi. Siia ülale kaljudele jagus aga üksjagu kuni 4 m kõrgeid fillüüreapõõsaid. Paljud üllatuslikult peaaegu täiesti raagus, enamasti aga siiski eluvaim sees – raagudel pakatasid pungad. Räägiti, et tänavu olnud siinkandis karm talv. Võttis sisemaa külades muuseas loorbereid ära.
Fillüüreatele seltsis igihaljast Asparagus argutifolius’t ja euroopa jasmiini. Õissaari ka. Kiskus kahe aasta taguse Edela-Bulgaaria reisi korduseks. Kuid siin lisandus tsistuste ehk kiviroosikute gariig.
Serpentiin siugles mööda mäenõlva üles. Saatjaks peamiselt ungari ja kivitammed, mõned toredad fillüüread ka. Ühtäkki jõudsime öökülmavööndisse. Saarepuude (Fraxinus oxycarpa?) lehed olid mõne tunni eest õige mustjaks näpistatud, veidi lisaks tammesid ja pööke. Vahtralehised pihlakad ja hõbepärnad olid vastu pidanud. Pontose näsiniin ja keerulilled õilmitsesid nagu poleks midagi juhtunud.
Taamal kerkis Papia
500 m kõrgune tipukoonus, lehtmetsasel nõlval imelikke, nagu kõrbenud tumedaid laike. Need olid kõik fillüüreate suured kogumikud. Nii kõrgele me ronida ei kavatsenud. Erko teadis satelliidiuuringute kaudu, et samas lähedal on üks laialdane fillüüreate järsak.
Kuid just enne seda kui maanteelt kõrvale jõudsime pöörata, peatus pipode masin. Järgnes tohutu aeganõudev dokumentide kontroll ja kuhugi täht- ning numberhaaval raadiotelefoneerimine, lisaks ristküsitlus, et ega me Türgist tule? Ja et kas Brodilovos ööbisime hotellis? Mis hotelli nimi on? Ja nii edasi. Oehh. Hakkasin närvi minema. Me olime ju ometi väljaspool piiritsooni! Milleks selline komejant? Ütlesin
Erkole, et selline ajast ja arust jamamine turismile küll kasuks ei tule, pigem peletab välismaalasi eemale.
Pääsesime lõpuks tulema. Pöörasime kõrvalteekesele. Peagi avardus tammemets sarapikupuisniiduks. Või ei, tegelikult olid need põõsapundid sootuks ida-valgepöögid. Kirss-kontpuud kollendasid oma viimaseid õisikukerasid. Ja siis tuli lausaline fillüüreapõõsastik. Ala nimi oli Goljam Parnar. Osa fillüüreaid oli kuni
4 m kõrged puukesed. Mõni tiherohelises lehes, mõni talvest poolraagus. Põõsaste vahel tumendas soomelikke silekaljusid, mis tegelikult olid vulkaanilised kivimid. Kohtas jasmiine. Kõikjal lillatasid tumeda südamikuga suured ülaseõied, sekka kobarhüatsinte, kurerehasid, tsistuseid, maasikaõisi. Üle kõige ilutsesid aga ülased. Arvasin seal, et tegu on vahemerelise kroonülasega (Anemone coronaria), kuid hiljem selgus, et on hoopis teine liik: Anemone pavonia, kellele seni eestikeelset nime pole pandudki.
Allpool sulises tilluke, eelmise päeva vihmast seebisogane ojake. Laiade siledate kaljude vahel, kukkudes väikeselt joaastangult. Niidulappidel ümberringi õitsesid tõlkjad ja salukõdrikud, leidus palderjani. Kaljupragudest paistsid mustad raunjalad (Asplenium adiantum-nigrum). Seda osaliselt talihaljast sõnajalga saavat üsna hästi ka Eestis kasvatada.
Allavoolu ootas aga ees juba tõeliselt muinasjutuline maastik. Samblarohelised vulkaanilised ümarad rahnud läksid aina mürakamaks, üks joake langes teise järel sulinal allapoole. Taimestik pakkus kirjut segu: valgepöögid, luuderohi, ruskusepõõsad, pontose näsiniined, hammasjuured, kõrge smiilaksi raagjad ogalised kardinad, taamuste rohtsed südajate lehtedega väädid, kivi-imarad, fillüüread, mõni sanglepp. Ronisime aina alla­poole. See oli suurepärane looduslik jaapani aed, vaimustav kivide, vee ja mõne taime kooskõla. Need vetelangused, samblarahnumürakate kaootiline ilu, ripjad sõnajalad, plastjad ruskused ja fillüüreate kõverikud tüved. Oleks võinud lõputult ukerdada, kuid siis tuli liiga järsk kõrge kosekalju, mis lõpetas allapoole ronimise.
Tagasi fillüüreate ja lillade ülaste niitudel, tegin veel ühe avastuse: fillüüread õitsevad! Kui ülitähelepandamatud nad iseenesest olid: tillukesed täpikesed, juba pudenevad, alles veel nuppus. Pisemad kui nööpnõelapea.

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411