Reede, juuli 31, 2015
 

Nessebari saarelinn

Tapio Vares
Nessebari sattusin ma täiesti ette valmistamata. Võtsin teda algul puht väliselt. Nii hea oli ära pääseda suuri majakarpe täis ehitatud mandri rannikult ja sukelduda väiksesse saarelinna.
Rangelt võttes on Nessebar pigem poolsaare moodi saar, kuna mandriga ühendab teda lai tammtee. Tänaval silmasin ühel müügis oleval postkaardil XIX sajandi reprot – siis oli ühenduseks kitsas liivaleetseljak. Aga veel varasemal ajal?
Ostsin muuseas 15leevise inglisekeelse raamatu, kus Nessebari ajalugu põhjalikult kirjas. Mõningaid fakte. Linna ajalugu ulatub 3200 aasta taha. Saar on 850 m pikk ja 400 m lai. Antiikajal ulatus pindala
40 hektarini, nüüdseks on meri, eeskätt lõunarannikul, maad kõvasti ära ampsanud ja alles jätnud vaid 24 hektarit.
Nessebari varasem nimi on Mesambria. Hilispronksi ja varasel rauaajal (XII–VIII sajandil enne meie aja arvamist) oli see traaklaste asula, hiljem Kreeka doorlaste koloonia. Roomlastele alistus Mesambria võitluseta aastal 72/71 enne meie ajaarvamist. Keskajal oli Bütsantsi, hiljem Türgi Otomani impeeriumi alluvuses. Linna kultuurikihi paksus ulatub 5–8 meetrini. Nessebari vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Teda kutsutakse Musta mere Dubrovnikuks. Tegelikult on Nessebar täiesti omamoodi nähtus. (Muide, omavahel hakkasime linna mugandatult Nässubaariks kutsuma.)
Nessebar on Musta mere piirkonnas küllap ainus saarelinn ja Aadria mere Dubrovnikust sootuks teistsuguse arhitektuuriga. Esmalt tervitab läänest, mandrilt tulijat, linnamüüride katke. Natuke on säilinud traaklaste ümarkividest müüri. Kreeklased ladusid juba korralikest paekuupidest. XIV sajandist, türklaste vallutuse järel, jäid müürid unarusse ja nüüdseks suuremas osas kadunud. Kreeklaste ago­raast (keskväljak, praeguse Hagia Sophia basiilikavareme kandis), templitest ja muust säärasest pole eriti midagi silmale nähtavat alles jäänud. Mõned sambajupid on siiski välja pandud muuseumi õuel. Ka roomlaste ajast pole õieti midagi alles. Põhilised arhitektuuriväärtused pärinevad Bütsantsi ajast. V ja VI sajandi kirikud ja varemed näivad põhja- või lääne-eurooplasele eksootilised. Valgest paest ja punasest tellisest kihid, mustrid, ümarkaared… Kohati on varemete ümarkaared kahtlaselt värske moega, küllap kaasajal üles laotud.
Ometi pole basiilikad ja nende varemed tooniandvad. Peamise keskkonna loovad elumajad. Algupäraseid maju on vähe, kuid kitsaste paesillutistega kaetud tänavate servas kerkivad hooned oma lubjakivist esimese ja eenduva tumeda puidust teise korrusega loovad siiski arhailise, n-ö musta-mere-linliku keskkonna. Vanad puitaknad asendatakse paraku plastpaketiga. Kõige tipp oli üks vana kirik, kõrged valged plastist kaar­aknad ees. See oli tase! Siiani on vähemalt kirikuid sellest veel säästetud…
Kõige olulisem oli linnakese õhustik. Suvel kindlasti tapvalt rahvarohke, ent jahedal aprillikuul õnneks veel mitte. Õhus levis praetud kala lõhna, mitmelt poolt kutsuti meid sisse sööma. Me pole paraku restoranis käija tüüpi. Hakkasime hoopis tänavate labürindist poodi otsima. Märkasime, kuidas inimesi tuleb kusagilt, suur saiapäts kaenlas või kotist välja turritamas. Neile vastu kulgedes jõudsimegi ühte nurgatagusesse poodi. Hinnad vanalinlikult kõrged, ent sellegipoolest on Bulgaaria odav maa.
Erinevalt teistest rannikulinnadest, voolas Nessebari tänavatel kraanidest tasuta joogivett, nagu Strandža sisemaa asulates. Jõin seal ühe basiilikavareme kõrval janu täis, täitsin ka pudelid ja unustasin siis end veidiks trepiastmele istuma. Vesi sulises, hõbepapli alt restoranist kostus vaikne igatsev itaalia lauluke. Hea oli olla. Üks väike varastatud hetk pidevas ringi trampimises.
Tagasi mandri kaasaegses linnas, valdas mind ikka veel imelik rahulolev tunne. Nessebar andis üllatavalt meeldiva linnaelamuse. Seal eemal ta saatis meid edasisel rannateel. Punaste katuste kogum keset merd. Nagu ilmutis või muinasjutt. Just, jah, muinasjutulinn. Hea, et selliseid tänapäeva maailmas veel alles on.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411