Teisipäev, juuli 7, 2015
 

Ettekanne Pariisis: Tuletornid kui avalik hüve

repro
Tallinna ülikooli vanemateadur Kaire Põder rääkis Sorbonne´i ülikoolis tuletornist kui avalikust hüvest.
Koloniaalriikide ajaloos vaadatakse tuletorni kui sümbolit, millega pimedasse hõimuühiskonda valgust ja võimu kinnitust hakati viima. Meil selline kuvand vast puudub, kuigi ka Eesti tuletorniajaloos on välisvõim ja mõned ajaloolised episoodid seotud koloniseerimise ja võimuga. Näiteks võtsid Vene väed teise maailmasõja eel kiiresti üle ka tuletornid Läänemere strateegilistes paikades. Samuti jäi suur tuletornide ehitamise ja reguleerimise aeg just Peeter Suure valitsemis- ja Põhjasõja järgsesse aega.
Majandusanalüüsis omab tuletorn vast veelgi olulisemat tähendust. Tuletorniga on juba enam kui sajand tähistatud avaliku kauba/hüve sümbolit. Avalik kaup on selline hüve, mida on küll kulukas pakkuda, kuid mille kasutamist on keeruline piirata. Kui see tuletorn juba püsti on aetud, siis on ta seal kõigi jaoks – hoolimata sellest, kas tuletorni tahetakse või mitte.
Jänesesõitmise probleem
Selliste kaupadega kaasneb nn jänesesõitmise probleem – kui kõik saavad vabalt kasutada, siis keegi ei taha kasutamise eest maksta. Seega nähakse selliste kaupade, nagu näiteks avalikud pargid, metsad, ühiskasutuses linnaruum, teatud funktsiooniga ehitised – mobiilimastid, tuletornid, linna keskväljaku hooned ja vast ka sadamad –, et eraomanikul puudub ajend selliste asjadega jännata, kuna need on kõigile kättesaadavad, aga tulu nende pealt on keeruline kätte saada.
Nii on ikka ja jälle üritatud minna ajaloos tagasi ning otsitud poolt ja vastu tõendeid tõdemusele – riiki ja võimu õigust makse korjata on vaja selleks, et eraomanikud teatud innovaatiliste avalike kaupade pakkumisel ebaõnnestuvad. Viimane tähendab, et neid kaupu ei pakuta kas üldse või siis pakutakse liiga vähe. Juba John Stuart Mill (1848) tõi tuletorni klassikalise näitena avalikust kaubast/hüvest, mida vaid riik suudab pakkuda. Ökonoomikaõpikusse jõudis see näide alates Pigoust (1932) ja on endiselt kasutusel, sh ka paljudes Eesti õpikutes, mis ei olegi ju tihti muud kui vaid tõlked.
Märgiline nihe
Oluline on vast see, et 1974. aastal kirjutab hilisem Nobeli majandusauhinna võitja Ronald H. Coase oma essees “The lighthouse in economics” (“Majakas majandusteaduses”), et on piisavalt näiteid, et levivat avaliku kauba/hüve ja tuletorni hüpoteesi kummutada. Ta kirjeldab 16.–19. sajandini toimunud Inglise ja Walesi tuletornisüsteemi (Trinity House), kus peamiselt just eraomanikud nii investeerisid tuletornide rajamisse kui haldasid neid ning laevaomanikud maksid nende kasutamise eest tasu.
Alates Coase artiklist on tuletornist kui “riikluse sümbolist” kujunemas “turgude (eraomanduse) võimekuse sümbol”, st tuletorni kasutatakse sümbolina just libertaarlaste poliitiliste andmekodade (näiteks The Indipendent Institute, http://www.independent.org/) jms turgude novaatorlikkusega seotult.
Selline teoreetiline, aga ka märgiline nihe intrigeeris mind aastaid. Kuni oma doktoritöö raames juba kümme aastat tagasi hakkasin kirjutama Eesti tuletornisüsteemist, olles muidugi eelkõige inspireeritud Kõpu tuletornist. Uskusin, nagu kõik noored tolleaja Eestis, et minu kirjatükk hakkab andma kinnitust Coase loole ja seega õõnestab tuletorni kui riikluse (tugeva keskvõimu) sümbolit.
Protsess kestis paar aastat (kuna ma ei ole ajaloolane, osutus arhiivitöö keerulisemaks, kui olin arvanud), kuid lõpuks avaldasin
2010. aastal maailma jaoks täiesti marginaalses Eesti artiklikogumikus oma tuletorniloo. (See on vabalt kättesaadaval ka internetis http://www.mattimar.ee/publikatsioonid/majanduspoliitika/2010/44_Kaire_Poder.pdf)
Minu põhijäreldus ei olnud paraku liiga Coase toetav. Sarnaselt Van Zandtile (1993), kes näitab, et era ja avalik ei ole nii ühene küsimus, leidsin ka mina, et nii Kõpu kui ka paljud hilisemad eravalduses olnud tuletornid (näiteks ka Harilaiu tuletorn) olid tegelikult segu era- ja avalikust kaubast/hüvest. Näiteks oli tuletorni ehitamine tihti riiklikult (või ka näiteks Hansa Liidu poolt) initsieeritud – probleem tuvastati keskselt, asukoht määrati keskselt. Ka finantseeriti ehitamist või hiljem renoveerimist tihti riiklikult. See, et Kõpu talupojad oli odavaim kohalik tööjõud, andis ajendi eraomanikku (mõisnikku) ehitajaks-majakapidajaks palkama.
Tuletorni tööd finantseeriti enamuses sadamatest kogutud tuletornimaksudega. Maksma pidid kõik laevad, sh eriti peale põhjasõda olid tuletorniametnikud tsaari-sõjaväelased ja tuletornimaksude suurused riiklikult sätestatud. Ka tuletornide töökorraldus võis olla vägagi riiklikult reguleeritud – millal põleda, kui kaua põleda jne.
Eesti tuletornidega Sorbonne´is
Miks see lugu huvitav on? Esiteks on ikka intrigeeriv minna oma koduõuele ja leida, et seal on midagi, mida suur maailm avastada tahab. Nii ongi loo autor sattunud Sorbonni Ülikooli tuletorniprojekti teaduskomiteesse (www.lighthouse.hypotheses.org/), kuna Eesti tuletornilugu kõnetas ka teadus- ja majandusajaloo uurimisrühmasid nii Pariisis, Stockholmis kui Peterburis.*
Projekt ise ei ole suunatud vaid ajalikku, vaid ikka tänasesse päeva. Nii nagu ei ole aktuaalsust kaotanud riigi rolli defineerimine, ei ole kuhugi kadunud pidev piirjoone nihkumine, et kui palju me usaldame keskvõimu (kohalikku võimu) ja kui palju me loodame turgudele (eraalgatusele).
On mitmeid põhjuseid, miks võime olla skeptilised erainitsiatiivi kõikvõimsuse suhtes. Paljud tegevused ja väärtused, mida loome, on nn välismõjudega – neist saab osa keegi kolmas osapool.  Näiteks ilusat arhitektuuri ei “tarbi” mitte ainult looja, vaid iga kodanik. Paljud meie ideed on kopeeritavad. Positiivseid välismõjusid loovad isiksused teavad, et osa nende loomest läheb teistele.  Ja nad ei pelga seda väiklaselt.
Infrastruktuuri panustamine – sadamad, rannad, avalikud hooned jne – on ikka n-ö positiivse välismõjuga. Siiski on erainitsiatiiv ehk teadlik kõigi jaoks panustamine ilma erilise kompensatsioonita pigem erand. Seega, on tarkus olla sellistes valdkondades turust targem. Mis ei tähenda muidugi, et keskvõim alati turust targem on.
Ka vajab mõtestamist tuletornide (kolhoosi-arhitektuuri, mõisate, kirikute) praegune roll ühiskonnas, eriti kui nende traditsioonilised rollid on tehnika arenedes või elitaarse ühiskonnakorra muutudes kadunud. Kas need hooned on keskvõimu ülevuse sümboliks või pigem peaksime mõtlema nendele töökätele, kes kunagi nende väärtuste loomisesse panustasid?
Turgudel puudub tänapäeval ajend paljusid sisuta jäänud maju elus hoida. Loodan, et me oleme targemad kui turud.
Võib ju mõelda ka nii, et minu töö on tehtud kui “Sorbonne´i tuletorniprojekti” valitakse illustreerima Kõpu majakas, kui üks vanimaid tuletorne antiikaja järgsest perioodist.

Kaire Põder
http://www.ttu.ee/kaire-poder/
4. juuli 2015 Säärel

*Konverents The Lighthouse as a Public Good from 17th Century to the Present Day, kus Kaire Põder tegi ettekande teemal “Tuletorn kui avalik kaup – teooria, ajalugu ja poliitika”, toimus 21. novembril 2014 Pariisis Sorbonne´i ülikoolis.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411