Reede, juuni 19, 2015
 

Kuidas elad, Hiiumaa rahvatants?

Harda Roosna | Hiiu Leht
Rääkisime Hiiumaa rahvatantsu hetkeseisust kuue eestvedajaga. Või oleks ehk õigem öelda eesttantsijaga?
Kärdla kultuurikeskuses istusid ümber ümmarguse laua tantsurühma Pühalepa Lustilised juhendaja Tiiu Vannas, Kärdla kultuurikeskuse 1. klassi tantsurühma abiõpetaja Kristiina Vessar, segarühma Taidelaid ja naisrühma Kohvilähkrid juhendaja, rahvakultuurikeskuse spetsialist Helle-Mare Kõmmus, tantsurühma Kohvitantad juhendaja ja tantsurühma Kohvilähkrid tantsija Ille Savioja, tantsurühma Pühalepa Naistekoda juhendaja Helve Rakkaselg.
Teiste seas ka saare ainus palgaline rahvatantsuõpetaja Helgi Taelma, kelle juhendada koguni 14 rühma: Käina naisrühm Hiiu Sõlg, segarühm Sõlesegajad – 14 paari, memmede tantsurühm Mikser ja huvikooli tantsueriala seitse rühma, lisaks Emmaste 3.–4. klassi tantsurühm ja naisrühm Taherpill ning Kõrgesaare naisrühm Ungrulust ja lasterühm Siidipaid.
Seekord puudusid naisrühma Mõisaprouad juhendaja Maigi Taelma, Kärdla kultuurikeskuse 1. klassi rahvatantsurühma juhendaja Jaanika Kuusk ja eakate tantsurühma Martad juhendaja Heli Harak.
Millisena joonistuks Hiiumaa rahvatantsu viimase 50 aasta graafik?
Helle-Mare Kõmmus: Ma arvan, et käesolev sajand on olnud meil suhteliselt stabiilne selles mõttes, et meil on konkreetne hulk naisrühmi, mis on püsinud. On meil olnud kaks täiskoosseisulist noorterühma, Helgil on ka praegu, aga üsna väikesearvulised. Kuna noored lähevad saarelt ära, siis on selge, et noorterühmade toetuspind kogu aeg muutub. Ka segarühmade maastik on olnud stabiilne – viimastel aastatel üks rühm, varem oli ka üks vanematest tantsijatest koosnev segarühm. Nime poolest oli nõukogudeajal rühmi rohkem, aga kas need alati täiskoosseisulised olid – see on küsimus – siis olid kolhooside juures rühmakesed. Sellist tugevat rühma nagu Hiiu Kaluri segarühm, mis möödunud sajandi viimasel kümnendil ka vabariigis väga tugev tegija oli, praegu küll enam ei ole. Mina ütleks, et suhteliselt ühtemoodi on see pilt kestnud, nii et see joon tuleb üsna ühtlane. Võib-olla on olnud üksikuid mõõnaperioode, kus rühmad pole olnud täiskoosseisulised. Uus aeg pani rahva liikuma ja see jättis oma jälje – tööalane liikuvus on meid küll mõjutanud. Kooliõpilaste tantsimise osas on praegu mõõn. Varem on koolides olnud rohkem tantsijaid ja muutuse põhjus on väga lihtne – ega seda õpilast meil ju ka pole. Õpilaste arvu drastiline vähenemine annab kohe tunda nii koorilaulus kui rahvatantsus, kus peab olema teatud koosseis. Ei aita sellest kui on neli segapaari ja näiteks neli tüdrukutepaari – miinimum on kaheksa paari. On juba ka kuue paariga rühmi, aga kui tantsuõpet vaadata kui protsessi, mis võiks tipneda tantsupeole pääsemisega, peab rühmas olema vähemalt kaheksa segapaari. Ja põhikooli nooremas astmes ei ole lubatud tüdrukute kollektiivid. Sel on väga lihtne põhjus – muidu me ei saaks poisse üldse tantsu ligi, aga siis on väikegi lootus. Aga tants on ju ennekõike mehe ja naise vaheline suhtlusviis. Gümnaasiumiosas on juba neiduderühmad, aga põhikooliosas, kus on segarühmad, on olukord kriitiline.
Kristiina Vessar: Tegelikult on õpilastel väga suur koormus ja palju võimalusi tegeleda veel millegi muuga. Seda on palju rohkem kui oli sajandi alguses – on arvutid, videomängud, jalgpallitrennid, purjetamine, ujumine, kõikvõimalikud trennialad, mis on lisandunud – kahtlemata lapsi ei jätku. Ja paljud neist tegevustest ei koorma last kohustuslikus korras. Rahvatantsus peab ta käima korralikult kohal, sest ta vastutab rühmakaaslaste ees. Kohusetunne on tänapäeval võib-olla natuke teistsugune ja inimene on vaba tegema asju, mida ta tahab.
Millise panuse rahvatantsu on andnud Käina huvikool?
Helgi Taelma: Palju on mõjutanud. Olen rahvatantsu õpetanud natuke üle 30 aasta, neist 17 Käina kaunite kunstide koolis. Õpilasi on palju olnud ja nende seas on tegusaid tantsuinimesi.
Näiteks kolmandal meeste tantsupeol oli minu õpilane Rauno Zubko juba lavastajaks, esimesel oli ta tantsija, teisel assistent. Antud hetkel on tema vabariigis kõige tuntum, aga temaga koos lõpetanutest Killukeses tantsis kuus paari ja praktiliselt 90 protsenti neist tantsib edasi. Hea on see, et paljud, kes 5. klassis huvikoolis tantsueriala lõpetavad, siis kevadel on ikka see jutt, et enam ma küll rahvatantsu ei tantsi, aga sügisel hakkavad kõik ühekaupa tagasi tulema. Nii on eelmise aasta lõpetajatest viis tüdrukut ja neli poissi tagasi. Tavaliselt nad jätkavad ja tunduvalt lihtsam on siis ka edaspidi – ka pärast pausi teavad nad tantsust ikka väga palju.
Kuidas on lood rahva­tantsuga Pühalepa vallas?
Tiiu Vannas: Ma terve valla kohta ei oska just parasjagu ütelda, aga kuna ma ise ka olin Pühalepa Naistekoja liige ja tantsisin rühmas, siis tean, et tants tuli sinna saarte naiste kokkutulekutega. Igal pool kõik naised tantsisid rõõmsalt vanu seltskonnatantse. Meie polnud sellega tegelenud ja vaatasime nukra näoga pealt. Sealt see idee arenema hakkas, et peame end kätte võtma ja need selgeks õppima. Rõõmussaar Helgi võttis ja hakkas meid koolitama, sealt edasi tulid rahvariided ja rahvatants. Pühalepa Lustilised alustasid 1997. sügisel, praegu on kõige vanem tantsija 83aastane. Algul oli neid palju, oli segarühm ja naispaarid eraldi ning kahed proovid nädalas, siis kui Ruth Lille neid õpetas. 2005. aasta sügisest olen siis mina seal tantsuõpetaja. Mingisugust tantsulist haridust mul rohkem ei ole kui oma entusiasm ja kange tahtmine tantsida. Peotantsukursusi olen kolm tükki läbi teinud, aga rahvatantsuga pole koolitustel kokku puutunud. Ja nüüd on juba hilja, ei ole enam seda tervist ja jalad ei pea vastu kui peaks kuskile kooli minema.
Helve Rakkaselg: Pühalepa Naistekoja naisrühma juhendaja olen ma 2010. aastast ja vahelduva eduga siiamaani. Tantsijaid on 15 ringis.
Miks te neid eakaid kiusate ja kodust välja tantsima veate? (Naer.)
Ille Savioja: Kutsume neid tantsima, et nad ei jääks üksinda voodisse vinguma: mitte keegi mind ei armasta ja mitte kedagi ma ise ka ei armasta! Ja nii sant ja valus on ja kogu aeg vihma sajab ja üldse ma suren kohe maha! Et aastatest hoolimata oleks ta tegus inimene nii kodus kui väljaspool ja annaks ühiskonna heaks oma panuse. (Naeravad.) Ja siis ta ei ole haige ka kui ta tantsimas käib. See tähendab, et tal ei kulu raha apteeki, (Helle-Mare repliik: Haigemaja voodikohta ka ei tarvita!). Ja igal üritusel on ta kohal publikuna. Meie rühma vanim tantsija on 81, rühm ise 15 aastat vana ja praegu on 16 tantsijat. Ja puuduvad nad haruharva. Näiteks tädi Elma, kes on 83 aastane, läks haiglasse ja ütles, et ta peab kella üheteistkümnest kipsi maha saama, sest tal on kella ühest proov kultuurimajas.
Helgi Taelma: Minu Mikseris tantsib kümme naist ja üle 70 on nad kõik. Nad naeravad, et võtsid peoga tabletid sisse ja vähemalt need kaks tundi ei tunne oma valusid. Ka suhtlusmoment on väga tore – tulevad kodust välja ja räägivad kõik uudised ära. Reeglina nad ei taha puududa, sest tantsuproov on see, mis hoiab neid käigus. Nad ise ütlevad ka, et kui nad koju jäävad, siis jäävad kohe haigeks – ja nii ongi.
Ille Savioja: Martasid on palju, ligi 18 ja Heli [Harak – toim] on nendega tegelenud kogu aeg. Kui me teised oleme valla ringid, siis nemad on sotsiaalkeskuse ring. Toredad on nad sellepoolest, et  käivad järjest väljasõitudel, spaades tervist turgutamas, kontserte andmas.
Helle-Mare Kõmmus: Ja nemad ei ole otseselt rahvatantsijad, vaid pigem “veel üks võimalus tantsida” ehk seeniortants.
Ille Savioja: Mineva aastal sai tehtud eakate tantsufestival ja tegelikult punnime me kokku saada mitu korda aastas. Memme-taadi pidudel käime järjepanu koos, rühmade sünnipäevadel. Kui koos käime, siis kindlasti tantsime.
Tiiu Vannas: Lisaks on meil igakevadised kontserdid, kus on raudselt kohal kõikide valdade eakate esindajad; kes laulab, kes tantsib. See on aastaid nii olnud.
Kuidas on lood järelkasvuga?
Helgi Taelma: Kuna lapsi on vähem, siis igasugune jalgpall, kergejõustik, saalihoki, pallimängud, muusikakool – need tõmbavad lapsi ära, aga kui kodu väga oskuslikult last toetab, siis saame hakkama. Väga keeruline on leida aega ühistundideks. Kui pead kümme õpilast saama ühel päeval tundi, siis see on kohutavalt keeruline juhul, kui see laps õpib kunstiosakonnas, muusikakoolis, tantsimas, ujumas ja veel kümnes kohas. Lapsi on vähem ka, aga ma ei ole väga õnnetu, et ka muud huvialad lapsi tõmbavad. Kui kodu on lapse selja taga, siis me leiame alati lahenduse.
Helle-Mare Kõmmus: Probleem on see, et ei saa enam kokku täiskoosseisulisi rühmi. Tantsus on ju vanuse­rühmad. Ja see pole ainult rahvatantsurühmade mure, laste nappus hakkab juba kummitama ka koorilaulu. Ka kooridele on ette nähtud vanusevahemik ja kriteeriumid – peab olema teatud arv lauljaid – miinimum on 16.
Helgi Taelma: Maal on veel üks mure – transport. Kui koolibuss läheb ära ja emal-isal ei ole võimalik lapsele õhtul järgi tulla, siis tekib olukord, kus ma saan lapsed kätte pool neli ja kella viiest lähevad bussid. Ma pean sellesse ajavahemikku kümme rühma ära mahutama. Mul ei ole aega tööd teha! Tegelikult ka! Väga keeruline on nende bussiaegadega.
Kristiina Vessar: Kärdla ümbruskonna lapsed ei saa samuti meie ringides käia, sest ka nemad ei saa koju. Paljudel lastel on jäänud ringides käimata, sest ta ei saa kohale ja koju sel ajal kui sobib ülejäänud rühmale. Ja jääbki siis käimata.
Helgi Taelma: Hea asi on see, et lapsed saavad nüüd ka huviringidesse sõita tasuta. Meie ringid on nagunii tasulised ja tuleb maksta õppemaksu, siis vähemalt ei pea maksma transpordi eest. Varem mõned lapsed Emmastest ei käinudki enam ringis, nad ei jaksanud maksta, aga nüüd on lapsevanematel kergem.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411