Reede, mai 29, 2015
 

Hiiumaa ema Teresa – Aili Kibuspuu

HARDA ROOSNA
Nii kutsuvad eile 80. sünnipäeva tähistanud Aili Kibuspuud inimesed, kellele ta head teinud. Üks tema sõpru, Elena Linkov ütleb, et Aili on hea nagu ingel.
Ailil on kõike palju: aastaid, sõpru ja sugulasi, töid ja tegemisi. Ta ise ütleb, et kaht asja tal ei ole – palju raha ja palju aega – ja naerab seepeale rõõmsalt. “Mul ei ole mitte kunagi igav, mitte kunagi!”
Aili on pärit suurest perest ja tema seekordsel sünnipäevapeol on “ainult” 60 külalist. Aga näiteks ta 60. sünnipäeval oli kohal 120 igas eas Kibuspuud.
Aili saadab kõikidele kutsed, lastele eraldi, kirjutab igaühe lauakaardikesele salmi ja valmistab ise ka peotoidud. Ainult et sünnipäevalaud tuleb katta kuskile mujale, kabelisse või jahimajja, sest Aili väiksesse majja kõik korraga ära ei mahu.
Hea tegu heategijale
Sel aastal sai Aili toreda kingituse – abikaupluste keti Sõbralt Sõbrale üks eestvedajaid ostis Aili kodule pakettaknad. Aili punnis algul väga vastu, aga heategijad valisid välja need kaks päeva, kui ta oli silmaoperatsioonil, tulid ja panid aknad ette. “See oli mulle nii suur üllatus,” ütleb Aili ja on tänulik – enne olid majal vaid ühekordsed aknad ja talviti oli see üsna külm.
Aili on ka ise tasapisi maja remontinud, aga suur osa tema pensionist kulub heategevuseks. Pole päeva, mil ta kooki ei küpsetaks, suppi ei keedaks või võileibu ei määriks. Enamasti viib ta need lastele: kas siis neile, kes käivad Vabaduse tänava puuetega laste hoius või pühapäevakoolis või nukuteatris. Aga tal on ka eakaid sõpru, kellele ta käib kosti viimas, kätt hoidmas ja Hiiu Lehte ette lugemas.
Aili süda on suur ja sellesse mahub palju armastust ja ta ise ei nimeta seda, mida teeb, heategevuseks: “See käib elu juurde. Kui ma hakkan kooki tegema, siis ma kohe mõtlen, kellele ma seda viin. Vahel on supiga olnud nii, et ise jään ilmagi,” räägib Aili.
Ta meenutab, kuidas nende suure pere ema küpsetas saia ja käskis poole viia naabriperele, kus elati veel vaesemalt. “Hoidsin tulist saia kätel ja mõtlesin: miks ema nii palju ära annab, meile jääb ju siis vähem,” meenutab Aili. Nüüd teeb ta ise samuti.
Abivahendite jagaja
Üle 30 aasta on Aili toonud Hiiumaale abivahendeid puuetega või trauma läbi elanud inimeste jaoks – ratastoole, rollereid, karkusid, keppe. Ja neid, keda ta aidanud on palju – peast mäletab ta oma 680 (!) inimest, aga kokku võib hädasolijaid, kes nende aastate jooksul Aili käest ainult aitähi eest abivahendi saanud, olla tuhatkond. Abivahendeid on praegu hiidlaste käes päris palju, 78  käimiskäru, iga kuu ostab ta kargukumme.
Ja tullakse igal ajal: varahommikul, päeval, õhtul ja öösel, argipäevadel ja peo ajal. Isegi 60. sünnipäeval kui Ailil oli pikk peokleit seljas ja 120 külalist lauas, tuli ta koju, ronis pööningule ja tõi sealt hädalisele nii vajaliku kargu. “Pidin pööningult peaaegu alla kukkuma,” naerab ta ja lisab: “Ma teen seda nii rõõmuga – ma leian, et see on suurem heategu kui mu sünnipäev, kui inimene tuleb ja saab hädas abi. See just mu hinge kosutab ja ma ei tunne, et ma tahaks selle eest midagi saada või et ma tunneks, et keegi mulle midagi võlgu on.”
Pigem teeb Ailile muret kui abivahendid kõik välja laenatud ja tuleb keegi, kel just midagi hädasti vaja. Siis hakkab ta ruttu helistama, kas saaks keegi mõne kargu tagasi anda. Ükskord ta on isegi sellepärast ise apteegist kargud ostnud.
Ema mantel
Ka külalised on tema majja alati oodatud ja ikka on tal neile midagi maitsvat pakkuda. “Mina ootan alati külalisi,” ütleb Aili. “Ma olen suures peres kasvand, sellepärast.” Ja ta näitab kui väike oli toake, kus nad kõik üheteistkümnekesi koos elasid.
Aili ühe toa seinal on ema-isa kihluse ja pulmapilt ning üheksalapseline pere: Hilja,
Lembit, Virve, Raimond, Loreida, Aili, Pilvi, Jüri ja Ester. Üks vend, Raimond, sai noorena õnnetult surma ja tuntud näitleja Urmas Kibuspuu isa Lembit on surnud, kõik ülejäänud on elus.
Ema Liisa, neiuna Uustalu, suri noorelt, 67aastasena, aga isa Karl elas 95 aastat täis. Kui on mõni tähtpäev, paneb Aili fotode kohal põlema südamekujulise lambi ja meenutab oma ema ja isa.
Aili läks varakult tööle – 19aastasena. Eelmisel päeval oli viimane eksam ja juba öösel oli ta tööl trükikojas. Liiga noorelt, oletab Aili, kes trükikojas sai raske tinamürgituse.
Tööle minna aga oli vaja, sest pere oli suur ja kõigest puudus. Seitsmendasse klassi minnes ei olnud tal mantlit selga panna. Noorem laps sai tavaliselt vanema lapse mantli, millest see välja kasvanud oli, aga siis tuli sihuke koht kätte, et Ailil ei olnud enam mantlit selga panna.
“Ema tuli, oma mantel käsivarrel, ütles: haruta see mantel ülesse ja õde teeb sellest sulle mantli – vat missugune on ema armastus,” ütleb Aili. Mantli sai ta endale selle kaubaga, et igal pühapäeval pidi ta tooma ühe tuttava vanainimese käest laenuks mantli, millega ema sai kirikusse minna, ja õhtul selle tagasi viima.
Seal, ema mantlit lahti harutades, andis ta endale lubaduse, et oma esimesest palgast ostab ta emale uue mantli. Nii ta tegigi: esimest palgast hakkas raha koguma, ostis riide ja voodri. Õmbleja, kes mantli valmis õmbles, tegi seda silmamõõdu järgi, et oleks üllatus. Muidu poleks ema ehk tütrel seda teha lubanudki. Päeval, kui tütar mantli emale üle andis, nutsid nad kõik kolm: ema, tütar ja õmbleja. Mantel aga oli emale täpselt paras ja ta kandis seda oma surmani.
Igal emadepäeval meenutab Aili, kuidas ta ema mantlit harutas. Teine, mida ta siis mõtles, et tema endale lapsi ei taha kui elu sellepärast nii vaene peab olema. Ja oma lapsi Ailil polegi. Mitte ainult tolle lubaduse, vaid ka tervise pärast.
Lapsi aga on Ailil küll – õdede-vendade lapsed ja lapselapsed on oma suvesid tema juures veetnud ja suremaks saanuna ka sõbrad tädi Aili juurde kaasa võtnud. Lisaks kõik need lapsed, kelle jaoks tädi Ailil on alati mõni hea sõna või maitsev kingitus kaasas.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411