Teisipäev, veebruar 10, 2015
 

Poolsada aastat meditsiiniõe ametis

Helja Kaptein | Hiiu Leht
Terve inimpõlve meditsiiniõena töötanud Helvi Mikk tähistab täna oma 85. sünnipäeva.
Kes siis Miku Helvit ei tunne! – sellise hüüatusega iseloomustavaid paljud Käina kandi inimesed väga sõbralikku meditsiiniõde, kes algul töötas Selja haiglas, hiljem Käinas lastekabinetis – kokku 50 aastat(!).
Helvi on Käina kandi inimestele meelde jäänud kui alati naeratav ja arusaaja inimene. Ka juubelijuttu ajama minnes võtab ajakirjanikku vastu rõõmsameelne ja lahkelt naeratav naine, kelle lokkis juuksepahmaka all säravad silmad.
“Ma ei tea kedagi, kelle peale oleksin olnud kuri, ka tööl pole olnud sõnavahetust, keegi pole mulle ka halvasti öelnud,” ütleb Helvi oma rahulikul moel.
Varakult isata
1930. aastal sündinud Helvi Ranna käis kuus aastat Rebasselja koolis, seitsmendasse tuli minna Käina. Koos omaküla tüdruku Laasi Heljega käis Helvi ühe päeva ka kolme kilomeetri kaugusel Käinas koolis. Kodus tagasi, ütles Helje isa neile, et seda kooli pole teil tarvis, sinna rohkem ei lähe. “Kodus rääkisin ka oma vanematele, et ei hakka ma käima üksi Käinas, võõraste hulgas. Isa oli siis juba haige ja ütles, et hirmus asi, surija inimene mingu nüüd vangi, et laps ei lähe kooli,” meenutab Helvi.
Helvi jäi isata 14aastaselt, vend Heino oli aasta noorem. Kuna kodused talutööd tahtsid tegemist, tuli neil varakult suureks kasvada. Seitsmenda klassi lõpetas ta siiski hiljem kaugõppes ära.
“Oleme õega ikka hästi läbi saanud. No kui nii meetripikkused olime, siis ehk kraaklesime ka, aga sedagi harva,” ütleb Heino, kes on õega sama moodi naerusuine ja muhe.
Töö valis tegija
19aastase neiu Helvi kutsus 1949. aastal Selja haiglasse tööle tollane majandusjuhataja Manivald Kuik. “Mõtet minna meditsiiniõeks ei tulnudki mul endal pähegi, see oli juhus, sest muud tööd pakkuda polnudki,” räägib Helvi.
Ametisse võeti ta vaktsinaatorina ja tööülesandeks oli väikelaste kodus vaatamas käimine ja vaktsineerimine. Tollal tuli meditsiiniõel jalgsi peredes käia, sest süstimised tuli kõik kodus ära teha. “Väikese karbiga olid süstlad kaasas, ühes puhtad, teised kasutatud. Oli siis see steriilne või ei, aga süst tuli teha,” räägib Helvi.
Tollal oli lapsi palju, ainuüksi Käina piirkonnas sündis aastas 40–50 last. Helvil on laste süstimise ja sündide registreerimise kaustikud kõik siiani alles. “Kõik lapsed tulevad meelde, kui nime näen, aga tänaval vastu tulles ei tunne enam ära – nad on nii muutunud,” ütleb juubilar. Seevastu tööl olles teadis ta kõiki omakandi lapsi ja nende vanemaid ja isegi kartoteegis kohta, kus ühe või teise haiguslugu asub.
50ndatel polnud meditsiiniõeks saamiseks tarvis koolis käia, piisas ka kogemuste omandamisest. “Ükskord ütles sanitaarepidemioloogia jaama juhataja Maasel Betti, et sa oled juba kümme aastat töötanud, sa peaksid juba medõe koha peal olema;” meenutab Helvi.  Nii juhataja ta medõe ametikohale kinnitaski. Varem ta meditsiini õppinud polnud, aga siis saadeti kursustele. Lisaks täiendas ta teadmisi ise teiste kõrvalt õppides ja raamatutest uurides.
Helvi ütleb, et haiglas tuli tööd teha hingega, pea pidi olema selge ja käed kärmed. “Valule tunnen  kaasa, aga endast välja minna ei tohi, sest see on töö ja sinu abi vajatakse,” sõnastab ta oma põhimõtte.
Raskeid olukordi on ikka ette tulnud, aga sellist mitte, et ta oleks tundnud – enam ei jõua! Siiani mäletab ta Selja haigla päevilt juhtumit, kui Lugusel sõitis kraavi veoauto, mille kastis kümmekond inimest. Surnud toodi haigla verandale, vigastatud viidi sisse ja anti abi ning saadeti siis Kärdla haiglasse edasi. Hinges oli mure, sest ka Helvi mees Arno töötas veoauto peal ja tal oli hirm, et äkki on avarii juhtunud temaga. “Kui nägin, et Arno sõitis autoga haigla õue, oli see suur kergendus.”
Toimekas pensionär
1999. aastal jäi Helvi pensionile, aga käis siiski vahel harva perearstiõde asendamas. “Ma kohe ei tahtnud koju jääda, ” ütleb Helvi otsekui vabanduseks.
Abikaasa Arno läks manalateele 15 aastat tagasi ja nüüd elab Helvi koos tütre Urve ja tema mehe Antsuga koos. Igav tal pole. Aeg kaob käest raadiot kuulates ja telerit vaadates, aga ka kontsertidel, etendustel ja kirikus käies. Kirikus käib ta  korda nädalas  ja läheb ikka varem, sest tema käes on Käina kogudusemaja võti. “Inimesel peab ikka mõni kohustus olema,” nendib Helvi.
Ka söögitegemine ja igapäevane koristamine on Helvi õlul. Suuremad koristused ja pesu pesemine jäävad siiski tütrele.
Veel üks suur kirg on Helvil – lilled. “No lillepeenrad ümber maja on ikka minu hooldada,” kinnitab ta. “Neid on palju, sest lemmiklille mul pole ja seepärast kasvatangi kõiki lilli.” Aiavilja, mida pere oma tarbeks ise kasvatab, aitab Urve rohida-kasta.
Helvi ja Arno Mikk, kes olid abielus 45 aastat, kasvatasid suureks kaks tütart, Sirje ja Urve, nüüdseks on neil kaks lapselast ja üks lapselapselaps.
“Unistan, et ikka elaksin veel edasi,” ütleb Helvi Mikk välja oma soovi ja nendib, et elu teeb rõõmu.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411