Teisipäev, jaanuar 6, 2015
 

Eelmise aasta loomalood

RAUNO KALDA/VIKIPEEDIA
Rästik
Tulime kevadepäikeses koos naaber Heliga üle muruplatsi minu maja poole, kui nägin äkki madu. Me lähenesime talle viltu tagantpoolt ja ta oli peatunud enne kui ma teda nägin, tema alles teel väikese puudegrupi poole, mille jalamil kasvas kaitsev põldmari. See oli suur, paks, täitsa must rästik. Ta oli nii ilus ja nägi kuidagi endaga väga rahulolev välja. Oli ta seal täiesti liikumatu, ainult keel käis sisse ja välja. Vaatasin teda tükk aega ja tema meid, enne kui me läksime edasi mu kodu poole.
Vaablased ja mesilased
Ma elan vanas mõisaaegses sepapajas. Selle paekivist välisseinad on täis süvendeid, pragusid ja auke. Põhjapoolses seinas olid vaablased leidnud endale meelepärase augu. Õhtuti vaatasin neid eemalt august sisse ja välja lendamas ja üks oli ukse juures valves. Nii kaua kui oli soe ilm, tegutsesid nad edasi. Ja kuna oli soe ilm, oli mul tihti aken praokil. Nii kaks vaablast oligi eksinud tuppa. Ühe leidsin õhtul oma padja kõrvalt ja teine lendas ärritatult ringi duširuumis. Kahjuks pidin nad ära tapma, olen väga allergiline igasugu putukahammustuste vastu.
Maja lõunapoolses otsaseinas elasid jälle väikesed mesilased. Istusin õhtuti seal pingi peal ja vaatasin päikeseloojangut ja nägin neid tegutsemas. Üks väike pragu duširuumi akna all oli nende kodu uks. Nemad lendasid ka nii kaua, kui oli soe.
Sassu
Mu üheksaaastane triibuline kiisu Sassu oli haige. Röntgen näitas, et ta soolestikus on kasvaja. Haiglast koju tulles lasin ma Sassu õue ja võtsin ära rohud, ei mingit torkimist enam. Oli selge, et Sassu oli suremas ja midagi ei olnud teha. Hüüdsin teda iga päev, aga aina harvemini tuli ta maja juurde. Viimaks polnud teda ka kaugelt mitu päeva nähtud. Ma arvasin et on ta nüüd kuskil põõsas surnud? Aga toimetasin õues, juhul et… Ja äkki tuli mu väike kiisu aeglaselt põõsastest mu juurde. Ma olin nii õnnelik, et ta pidas mind oma sõbraks, et mina aitaks teda. Võtsin Sassu sülle ja viisin tuppa. Istusime sohva peal ja ma silitasin teda kaua. Sassu oli ka õnnelik, et ei pidanud üksinda surema, keeras kõhu üles, et silita siit! ja aina nurrus ja nurrus. Viimaks tuli Ly Kokla ja me pidime üksteisest lahkuma. Head teed Sassuke! Õhtul aitasid naabrid talle hauda kaevata mu koerakese Robi kõrvale.
Nahkhiired
Selle augusti lõpp oli soe nagu südasuvel ja aknad-uksed tihti lahti. Läksin ühel õhtul magama, aga ikka ja jälle ajas mu kass Pisike Preili mind üles, hüpates voodist alla ja üles. Ja nii poole ööni, kuni ma sain aru, et midagi on lahti. Nahkhiir lendas toas aga mina ta häälitsust ei kuulnud (liiga vana!) ja oleksin võinud edasi magada, kui mitte Pisike poleks seganud. Mis nüüd teha? Kustutan tuled – lendab, panen põlema – ei näe kus ta on peidus. Viimaks tegin ukse-akna esikusse lahti, toas jätsin tule põlema ja sain paar tundi magada.
Järgmiseks õhtuks lootsin, et plats on puhas. Aga ei. Panin siis tuled põlema ja sain jälle magada. Kolmandal õhtul otsustasin, et pean midagi tegema. Tõin liblikakahva, panin ainult väikese lambi põlema ja ootasin köögi ja toa vahel kahvaga. Ja hakkas lend, aga nüüd oli neid kaks! Vehkisin kahvaga nii kaua, et vaesed nahkhiired laskusid kurnatusest kõrge kapi ääre peale. Võtsin kahva riideosa kätte, hiilisin lähedale ja plaks! Üks oli kahvas käe all. Võtsin ta pihku ja viisin õue, kus ta rõõmsalt ära lendas. Jätsin tule põlema ja magasin.
Neljandal õhtul jätsin kohe tule põlema, et saaks magada. Keegi ei lennanud. Järgmisel hommikul näitas Pisike mulle, et köögis raamatu-
riiuli ülemisel äärel kössitab väike hall karvakera. Panin kindad kätte, kuidagi sain ka tooli peale püsti ja võtsin nahkhiirepoja pihku.
Nüüd, kui oli valge ja aega oli, tahtsin ma näha, kuidas niisugune väike olevus välja näeb. Ettevaatlikult võtsin ta pea kinda seest välja ja kohe lõi ta teravad hambad mu kinda sõrme külge. Nii kena väikene. Kas ta tuli koos emaga? Või sünnitas ema teda siin? Vaesekesel oli kindlasti nälg ja janu. Viisin ta õue, panin kiiga ääre peale ja varsti lendas ta suurte kaartega metsa poole.

EVA LITORELL
Suuremõisa

 

Sildid:

Kommentaarid: 1

(kommenteerimine on suletud)

 
  • peeter

    Liigutavad lood–isegi väga hingekriipivad !!!

     
     
     
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411