Teisipäev, detsember 16, 2014
 

Aasta vabatahtlik Hergo Tasuja

Kadi Kiiver | Hiiu Leht
Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvese käepigistus Türil vabatahtlike tunnustamisel oli hiidlasest kooliõpetaja Hergo Tasuja (28) sõnul talle suur au, mille osaliseks saamise võimalusest ei olnud tal aimugi.
Hergo Tasuja koolitab noori jalgpallureid nii Emmastes, Käinas kui Kärdlas, peab Hiiumaa spordiblogi, juhendab maakonna noorkotkaid. Igapäevaselt töötab ta õpetajana Emmaste põhikoolis, lisaks esindab vallakodanikke volikogus ja julgeb avaldada oma arvamust.
Tasuja tiitlile esitanud MTÜ Hiiumaa Jalgpall projektijuhi Kristi Linkovi sõnul vääris Hergo esiletõstmist seetõttu, et temasuguseid aktiivseid inimesi võiks jaguda igasse omavalitsusse.
Kudas kodu on mõjutanud su maailmavaadet?
Kasvasin Pühalepa vallas Tubalal ja õppisin Palade põhikoolis. Kodust on kaasa tulnud väärtushinnangud ja tõekspidamised. Maailmavaade hakkas välja kujunema pigem põhikoolis. Sealt  sain kaasa eesti keele õpetajate Sirje Tatari ja Aare Ristmägi tugeva eesti kultuuri teadmise ja lugemuse ning ajaloohuvi õpetaja Erki Tamme poolt. Noarootsi gümnaasiumi ajal maailmavaade kinnistus ja see põhineb Eesti asjal, ajaloohuvil, konservatiivsetel väärtustel.
Kas koolis olid pigem liider või kõrvaltvaataja?
Põhikoolis ma olin kaasajooksik ja alles kujunesin. Võisin olla nii ühte kui teist. Neis asjus, mis läksid hästi, nagu sport, ajalugu, eesti keel ja kirjandus, paistsin silma, aga polnud just liider. Eelistasin mõttetegevust – hästi läks Känguru ja Nuputa võistlustel, kabes olen maakonna meistriks tulnud. Gümnaasiumis kujunes mu “mina” lõplikult välja.
Kes on sinu eeskujud ja miks?
Otsest eeskuju ei ole, kuid imetlen paljusid 1990ndatel spordis tuntud tegijaid. Aastatest 1994–1995 olen kaasa elanud vormeliäss Michael Schumacherile, eestlasest mitmevõistleja Erki Noolele, kelle pärast põhikoolis olümpiamängude ajal suisa kolm päeva koolist puudusin. Üheks eeskujuks oli ka murdmaasuusataja
Andrus Veerpalu alates 1998. Ramsau MMst. Hindan neis sportlastes nende visadust ja töökust. Ajaloo vallas olen õppinud mõningate valitsejate, nagu Napoleon ja Caesar, elust: siht, kuhu püüelda, peab olema silme ees ja pead olema valmis täielikult pühenduma.
Oled öelnud, et sinu
eesmärk on saada aastaks 2036 presidendiks.
Jah, noorena sai võetud selline eesmärk. Siis tundus, et tahaksin saada kõrgele ja silmapaistavale kohale, aga vanemaks saades olen selle eesmärgi enda jaoks teisiti lahti mõtestanud: tähtis pole niivõrd lõppeesmärk, vaid protsess, mis selleks tuleb läbi käia. Kui siht on silme ees, on lihtsam vaheetappe läbida. Kas presidendiks saamise eesmärk realiseerub või mitte, see ei olegi nii väga oluline, kui vahepeal kvaliteetselt oma eluteed käia.
Millised senise karjääriredeli astmed on kõige rohkem su elu muutnud?
Eks kõik algas erialavalikust. Kuhu minna õppima ja kelleks õppida – see pani paljuski paika, mis võiks olla järgmised sammud. Tallinna ülikoolis ajaloo- ja ühiskonna-
õpetuse õpetajaks õppides tegin lausa ajalise plaani, millal teaduskraadid saan, millal töötan õpetajana, millal olen koolidirektor, vallavanem ja haridusminister ja sealt edasi. Eks need tähtajad ja sihid võivad aja jooksul ümber kujuneda või muutuda. [Hergo õppis hiljem TLÜ Haapsalu kolledžis lisaks inglise keele õpetajaks – toim]
Teine väga oluline samm mu elus on mullu sügisest töö Emmaste vallavolikogus. Tänavu usaldati mulle aseesimehe koht, mis annab kinnitust, et teen õiget asja. Mina küll tunnen, et volikogus on võimalik kohalikku elu muuta. Teinekord mõtlen pigem nii, kas tuhande elanikuga vallas leidub kohapealt üheksa inimest, kes täielikult pühenduks ja tegelikult ka sooviks midagi muuta.
Mis oli esimene enda algatatud vabatahtlike ettevõtmine? Millise saavutuse üle tunned uhkust?
Esimest korda ei ole meeles. Oluline on pigem see, kuidas me enesele teadvustame, mis on vabatahtlik töö. Kindlasti oli üks mu esimesi pikemat aega kestnud vabatahtlikke töid koolilehe väljaandmine gümnaasiumis. Ise algatasin tegevusi, kuhu kaasasin teisi vabatahtlikke, esmakordselt tõenäoliselt 2009. aastast, mil mind valiti Hiiumaa noortekogu Ankur esimeheks.
Margit Kagadze suunas ja toetas mind toona, suur tänu talle. See oli väärtuslik kogemus ja väljund. Isiklikult pean kordaminekuks Hiiumaa spordiblogi käivitamist: see töötab, sel on lugejaid ja sinna on jõudnud märgatav osa Hiiumaa spordiga seotud uudistest.
Miks on vabatahtlik tegevus üldse vajalik?
Sama küsis minult Türil ajakirjanik Olev Kenk ja sel hetkel lõi mul pähe selline mõte. Kui sa kõnnid tänaval või hoones ja näed, et kommi-
paber on maas, siis sa võid minna mööda ehk teha näo, et seda seal ei ole. Mõelda, et see ei ole sinu probleem ega asi, aga sa võid selle paberi hoopis üles võtta ja prügikasti viia, olukorra n-ö likvideerida. Kolmas variant: sa kutsud kellegi, kes selle ära teeks.
Neist kolmest teine variant ongi vabatahtlik tegevus: kui sa ikka näed, et kusagil on võimalus oma käsi külge panna, siis sa teed seda ja mitte sellepärast, et keegi teaks, et sa seda teed. Sa ei lähe ju pärast kommipaberi prügikasti panekut kellelegi rääkima, et tule vaata, ma tegin platsi puhtaks, vaid pidasid seda tegu vajalikuks.
Kas vahel teevad vabatahtlikud ära kellegi tegemata töö?
Tundub siiski, et oleme liikunud mõtestatuma vabatahtliku tegevuse poole ja sellist mõttelaadi, et vabatahtlikud peavadki ära tegema selle, mida keegi mingi põhjusel ei tee, on vähemaks jäänud. Kahjuks mitmetes valdkondades on see veel levinud. Kui me võtame tuletõrje näite, siis ma leian, et seda oleks pidanud ehk veidi teisiti korraldama kui lihtsalt ühel hetkel öelda, et paneme riiklikud päästekomandod kinni. Võinuks anda valida: kui kogukond soovib, et pritsumehed jäävad, siis olgu vabatahtlikud. Kui vaadata ajas 200–300 aastat tagasi, siis tehtigi sellised asjad
kogukonna jõududega ära.
Kuidas motiveerid end vabatahtlikku tööd tegema?
Eks see sõltub tegevustest, võib-olla mõne asja jaoks tuleb end ka tagant sundida. Tegelikult on väga oluline, et keegi ei võtaks endale kaela kohustusi, mis nõuavad sundimist – nii ei saa tagajärg ei üht- ega teistpidi hea. Tahan uskuda, et olen enda jaoks leidnud just need asjad, mis mind pigem motiveerivad. Spordiblogi puhul jagan teistega uudiseid sellest valdkonnast, millest ise huvitun.
Kõige suurem kunst on hoopis aja planeerimine ja teinekord ei ole see ka kõige paremini õnnestunud. Viimasel paaril aastal olen saanud rütmi paremini paika. Esmalt tuleb endale selgeks teha ööpäeva pikkus ja jagada see kolmeks: kaheksa tundi und, kaheksa tundi tööd ja ülejäänud aja saab jagada meelepäraste tegevuste vahel olulisusest lähtuvalt.
Mida äsjane vabariiklik tunnustus sulle tähendab?
Loomulikult on hea meel ja ma tänan neid, kes pidasid vajalikuks minu nime korraldajatele väljavalimiseks saata. Aasta vabatahtliku tiitel tähendab minu jaoks seda, et mingil hetkel elus olen teinud õiged valikud ja nende asjadega, mille eest kiita sain, tuleb edasi tegeleda, sest need lähevad korda nii mulle endale kui teistele.

Küsis KADI LAID

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411