Teisipäev, november 18, 2014
 

Rogowi arboreetumis 4.

Tapio Vares
Rogowi arboreetum on üks põhjatu varaauk. Veetsime seal kaks sügispäeva, ent ei leidnud ometi kõike üles.
Kuhu jäid näiteks kõik need sajad karvased tammed? Või siis 21 jaapani tselkvat? Või makluurad, või neli sassafrast? Väga oleks tahtnud näha haruldast suurte ümmarguste lehtedega pontose tamme. Põnevaid tammesid jäi siiski ette küllaga nagu suured liibanoni tammed, austria tamme kultuurid ja ungari tamme metsatukk.
Ajuti näis nagu oleksime jõudnud suisa lõuna poole Alpe. Mitmel pool kasvas kastanisalusid (Castanea sativa), leidus viljuvaid õissaari (Fraxinus ornus), punastes viljades särasid igihaljad
2,5 m kõrged tuliastlad. Samuti lisasid igirohelust üle pea rodopõõsad, erinevad iileksid. Näiteks 7 m Ameerikast pärit tuhm iileks (Ilex opaca). Okaspuudest kaitstud välu täitis euroopa iileksi kultuur, taustal suur prantsuse vaher (Acer monspessulanum). Suureks on sirgunud kaukaasia valgepöök ja suisa 10 meetrini kasvanud ida-valgepöök (Carpinus orientalis). Viimane tõik tundub Kesk-Poola kohta lausa uskumatu. Loetakse ju seda liiki soojalembeseks, kelle levik ulatub näiteks Horvaatiast Lõuna-Bulgaariasse. Puu oli ohtralt viljunud.
Huvi äratasid ka lepad. Näiteks suurte piklike lehtedega kaukaasia lepp (Alnus subcordata). Leppade hulgas üks ilusamaid on aga itaalia lepp (Alnus cordata). Lehtede poolest ei meenutagi ta leppa, pigem pärna: südaja kujuga, tumerohelised, pealt läikivad ja “käbid” on suured. Liigi looduslik levila on üsna väike, hõlmates Itaalia saapanina, põhjast kuni Naapolini, lisaks Põhja-Sardiinias ja Lõuna-Korsikal. Niisiis täielik lõunamaalane. Ometi on ta Rogowis 15 aastaga sirgunud ilusaks puuks. Seega on itaalia leppa küllap võimalik kasvatada Eesti rannaaladelgi!
Imelikul kombel on Rogowisse istutatud üsna vähe plaataneid. On kaks, vastavalt 4 ja 5 m kõrget lääneplaatanit ja üks laiuv vahtralehine plaatan arboreetumist väljas, hoonete vahel. Ning siis üks sihvakas puu, kelle krobeline tüvi on enam kui jalase läbimõõduga. Kirjade järgi peaks arboreetumis kasvama üks idaplaatan (Platanus orientalis). Seesama? Paraku polnud lehed väga idaplaatanlikud, pigem täidlasemad, vahtralehise plaatani moodi. Imelik, justkui oleks tegu nende kahe hübriidiga. Silti juures paraku ei olnud. Igatahes päris ehtsa idaplaataniga mu meelest tegu polnud. Näiteks Tallinna loomaaia plaatanid vastavad sellele liigile märksa enam, lehed on sügavamalt lõhestunud.
Üritan põgusalt kirjeldada veel mõnd Ameerika liiki. Põhja-Ameerika Vaikse ookeani rannikualadelt pärineb suurelehine vaher (Acer macrophyllum). Tema lehed on oma perekonnas kõige suuremad, dekoratiivselt lõhestunud. Rogowis on nad küll kõrgeteks vibalikeks sirgunud, ent ei näe eriti head välja. Kas on suurte okaspuude kõrval olev kasvukoht liiga kuiv?
USA idaosast on pärit punane mooruspuu (Morus rubra). Lõunas levib ta suisa Florida ja Bermuda saarteni, põhjas jõuab Kanada lõunaservani. Kanadas on tegu ohustatud liigiga, sest hübridiseerub kergelt sisse toodud valge mooruspuuga. Liigiehtsat suurte lehtedega punast mooruspuud on Kanadasse alles jäänud väga vähe.
Mooruspuude lähedal komistasime aga iseäralikule põõsastikule. Sõrmjad lehed viitasid igati hobukastanile, kuid võrsed olid imelikult peenikesed ja põõsastik vaid 5 m kõrge. Silt teadustas, et tegemist on Aesculus parviflora’ga. Eesti keeles on tõlkenimeks antud väikeseõieline hobukastan. Kahjuks ei mõtle nimekomisjon eriti sellele, et liiga pikad ja lohisevad nimed ei ole mugavad kasutada. Seega eelistan ma kindlalt suupärasemat nime väike hobukastan. Sellist nimekuju võib leida juba näiteks 1978. aasta Eesti Looduse oktoobrinumbrist Rein Sanderi artiklist. Tegemist on oma perekonna ühe väiksemakasvulise esindajaga ja seega liiginimi “väike” sobib igati. Ehkki ta vahel ka 10 m kõrgeks puuks kasvavat.
Samas aga näiteks kääbuskastan (Castanea pumila) võib ühe USA puudemääraja andmeil harva kasvada suisa 50 jala kõrguseks ja kahejalase tüveläbimõõduga puuks. See on kõike muud kui kääbus! Nõnda siis väike hobukastan, just nii ma teda nimetan. Nimekomisjoni antud nimed ei saa olla rangelt kohustuslikud.
Muide, ka Carya ovata eestikeelne nimi kõlab üpris kohmakalt: ümaraviljaline hikkoripuu. Inglise keeles kutsutakse teda shagbark hickory, kuna narmendav koor näeb tõesti veidi pulstunud või sassis välja.
Rogowis on terve hikkorisalu, mis kannab juba vilja. Selle hikkoriliigi pähklid olla sama maitsvad kui kuulsal pekani-hikkoril. Rogowi puud on veel noorevõitu. Kes tahab vanemat, huvitavalt narmendava koorega Carya ovata’t näha, sel tasub Riia botaanikaaia käik ette võtta. Seega peaks see liik meilgi igati perspektiivne olema. Paraku on ta noorena väga aeglasekasvuline. Samas elab hikkoripuu mitmesaja aastaseks nagu tamm.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411