Teisipäev, november 11, 2014
 

Rogowi arboreetumis 3.

Tapio Vares
Üldjuhul rajatakse dendraariumid ehk arboreetumid kahel põhimõttel: liikide süstemaatikast või geograafilisest levikust lähtuvalt.
Näiteks Tallinna botaanikaaed on esimest tüüpi. Ühest küljest annab see ülevaatliku pildi teatud taimerühmadest. Koos on näiteks kuslapuud või tammede kollektsioon. Samas kaasneb sellega suurem risk, et alati ei tarvitse sealt saada liigipuhtaid seemneid, vaid võivad tekkida hübriidid.
Teine lähenemisviis on geograafiline. See meeldib mulle endale enam. Kui näiteks on kokku istutatud tulbipuud-magnooliad-hikkoripuud, siis tekkib tore kujutluspilt Ameerikasse sattumisest. Ka oma koduses puudekogus olen üritanud geograafilisest mõttest lähtuda. Paraku ei taha see hästi õnnestuda, sest aias on pinnaseolud väga erinevad ja seega ei nõustu osa istikuid kasvama seal, kuhu olen ta torganud. Näiteks paljud Ameerika liigid ei talu lubjarikast mulda.
Nüüd Rogowis avastasin, et ehk ei peagi nii väga kramplikult geograafiast kinni hoidma. See suur enam kui 50 hektaril paiknev puudekogu on täiesti kaootiliselt kokku istutatud. Vähemalt mina ei tabanud seal küll mingit süsteemi. Segiläbi jäi ette Ameerika, Euroopa ja Aasia liike, lehtpuid ja okaspuid, mis mõjusid ometi toreda tervikuna.
Oma käesolevas artiklisarjas üritan ma võimalusel Rogowis nähtut siiski rühmitada. Kui eelmises osas käsitlesin mõnd Ameerika liiki, siis seekord tuleb vaatluse alla mõni põnevam Ida-Aasia liik.
Näiteks Sinocalycanthus sinensis – see Hiina haruldus kuulub koos vürtspõõsaste ja taliõiega iidsesse loorberilaadsete seltsi. Tema õied on valged, lehed suured. Liigi üheks Euroopasse n-ö maaletoojaks ongi Rogowi arboreetum. Seal on see hiina vürtspõõsas sirgunud üle 2 m kõrguseks.
Teine samalt maalt pärit haruldus on kuslapuuliste sugukonda kuuluv heptakoodium ehk seitsmepojapuu (Heptacodium miconioides). Sel perekonna ainsal liigil on huvitav narmendav koor, lausa novembriski veel haljad kampripuu rööproodseid meenutavad lehed ja lõhnavad valged õied. Rogowis on ta kasvanud 6–8 m kõrguseks. Heptakoodiumi on hakatud nüüd ka Eestis katsetama.
Meil tasuks proovida ka jaapani kontpuu (Cornus kousa) kasvatamist. Rogowis on hulk isendeid uhkelt üle pea sirgunud ja sügise alguse puhul kubisesid küpsevatest viljadest. Pöidlaotsasuurused viljad meenutavad väga maasikapuu vilju. Algul on need oranžitoonilised, küpsedes seejärel punaseks. Viljaliha meenutab viirpuu vilja, ent on parem, vahuselt õhuline. Sees väike üksik seeme.
Meil millegipärast seni üsna lootusetu tegelane on viltjas printsessipuu. Rogowis on kaks isendit, suurem küünitab 10 m lähedale. Soojema kliimaga aladel on printsessipuu hinnatud kevadisel raagus võral puhkevate lillade õiekobarate poolest.
Suurte ümarate lehtedega Styrax obassia’d on kasvanud 7 m kõrgeteks laiadeks põõsaspuudeks. Teda tasub Eestis üritada kasvatada. Üks väike ümaralehine stüüraks on näiteks Saaremaal Audaku dendropargis.
Ette jäi ka iselaadseid vahtraid. Näiteks pikkade lihtlehtedega valgepööglehine vaher (Acer carpinifolia). Tõepoolest ei meenuta üldse vahtrat! Külmaõrnaks peetavad hallid vahtrad (Acer griseum) on Rogowis suutnud kasvada väikesteks puudeks. Ei tea, miks sellele nii värvikale puule nõnda “hall” nimi on pandud? Puukesed hakkavad juba noores eas oma punarusket koort paberjalt narmendama ja on sedasi väga pilkupüüdvad. Lehed on kolmetised liitlehed.
Seninägemata imepõõsas
on sinisõrm (Decaisnea fargesii). Kodumaal Himaalajas kutsutakse teda pahaendeliselt: surnud mehe sõrmed. Lihavad eresinised vorstikesed, mis suurte kahe jala pikkuste sulgjate lehtede vahelt alla ripuvad, meenutavad tõest laibasõrmi… Tegelikult, ega nimi puud riku. Viljad on nimele vaatamata ilusad vaadata. Kusjuures muide ka söödavad. Oleks ma seda seal teadnud! Nimelt olid Rogowis esimesed “sõrmed” juba valminud. Viljade erksinine koor oli isemoodi täpilise mustriga, meenutades pigem roomaja nahka. Rogowis on sinisõrmed kasvanud kümne jala kõrgusteks peente okstega püstkaarjateks põõsasteks. Igatahes kui see liik nii hästi edeneb Kesk-Poolas, miks siis mitte ka Eesti saartel?
Süstemaatiliselt kuulub sinisõrm mapupuuliste (Lardizabalaceae) sugukonda, laiemalt aga tulikalaadsete seltsi. Nii et kodumaistest taimedest on sinisõrme sugulased tulikad ja kukerpuud, aiataimedest näiteks mahoonia, epimeedium ja kilpleht.
Ahjaa, üks liik, keda mitte siia otsa mainimata ei saa jätta, on jaapani valgepöök (Carpinus japonica). Oma pikkade vaoliste lehtede ja rohekaskollaste “humalakäbidega” on ta küllap valgepöökide seas üks ilusamaid. Haljastuses paraku aga vist väga haruldane.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411