Reede, november 7, 2014
 

Neli aastakümmet organiseeritud hiidlust

Arhiivifoto
Vaike Külvet
Pühapäev, 26. oktoober oli see tähtis kuupäev, mil Toronto organiseeritud hiidlased Eesti Maja suurde saali kokku tulid oma juubelit tähistama.
Lauad olid uhkelt ja maitsekalt dekoreeritud ning pidulised täpselt liigitatud: vandiraiujad siin, odratolgused seal, märahiidlased hoopis kaugemal. Kui päris aus olla (ja seda peab isegi ajakirjanik mingil määral olema), siis sellest jaotussüsteemist kuigi täpselt kinni ei peetud. Igas lauas näis istuvat mõni, kelles ka ilma värske lumeta inimese ära tunneb.
Oli kuidas oli, päevakangelased ise võtsid end üsna tõsiselt. Energiline ülemhiidlane Tamara Norheim-Lehela asus kõnepulti ja lausus pidulikud tervitussõnad. Väitis muuhulgas, et hiidlasi olevat 41 sorti, aga kõigi jaoks ei jätkunud laudu. Tervitas kõigepealt kolme kohalviibivat auliiget: Johannes Vihma, Edgar Liik ja Laas Leivat. Seltsi asutajaliikmeid oli saalis üheksa: Linda Järvis, Elna Kungla, Erika Kääramees, Kalju Leis, Edgar Liik, Leida Pajur, Naima Uus, Frieda Vihma ja Johannes Vihma. Kõik kutsuti ette, ehiti punase roosiõiega ja premeeriti marulise aplausiga.
Ka mõned teised maakonnad olid esindatud, kuigi esindajatel enam organisatsiooni selja taga pole. Kohale olid tulnud mulk Helju, võruke
Salme ja junlane Marju, keda poliitkorrektsuse huvides tuleb pärnakaks nimetada. Kõigil kolmel on ka perekonnanimed, mille reporter avaldab pärast isiku andmekaitseseadusega tutvumist.
Järgmiseks tutvustas
Tamara peoperenaist (tema ütles küll teadustaja), kelleks osutus Elin Marley, ema poolt hiidlane. Noor nägusais rahva-
rõivais neiu võttis üle mikrofoni ja peo juhtimise. Selgus, et kena tütarlaps valdab peale hiiu keele ka suurepäraselt eesti keelt, lisaks sellele mitut muud vähemtähtsat.
Elin andis kõigepealt sõna ajakirja Hiiu toimetajale Vaike Külvetile. Vaike andis põgusa ülevaate ajakirja ajaloost ning varasematest toimetajatest. Tõotas, et viimane number tuleb värvitrükis ja ilmub veel enne jõule, kuid saadetakse välja uue aasta algul, et mitte pühadepostiga võistelda.
Söögipalveks palus Elin mikrofoni juurde pastor Jüri Puusaagi. Viimase sõnavõtust selgus, et hiidlaste liike on rohkem kui Tamara teab. Mainis, et temagi juured ulatuvad Hiiumaale, kuid sellest ei tohi kõva häälega kõnelda, sest vaimulikul ei sobi ühtegi parteisse kuuluda, isegi mitte maakondlikku. Niisiis – salahiidlane. Olgu peale, jutt oli tal muhe ja palvesõnad siiralt südamlikud.
Rikkaliku ja mitmekülgse toidulaua eest oli hoolitsenud hiidlane Ülle. Võis valida külma ja sooja laua vahel, mis tekitas kerge dilemma – oli ju varasematest kogemustest teada, et maitsvad on mõlemad. Eks nii mõnigi langetas otsuse selle järgi, kus lühem järjekord oli.
Pärast kehakinnitust sai sõna seltsi kauaaegne esimees Edgar Liik, kelle ülesandeks oli kõik möödunud neli aastakümmet kiirmarsis läbi sammuda, kuid ikka nii, et midagi olulist mainimata ei jää. Eks ta siis laususki teiste tähtsate uudiste kõrval sirgelt välja ka selle, et on aeg seltsi uksed sulgeda. Pole parata, maakondlik tegevus kui selline on oma aja ära elanud. Lohutas aga koosolijaid, et seltsi kadumine ei tähenda veel hiidlaste kadumist. Asi seegi! Ja siis tegi Edgar viimase aupakliku kummarduse mulk Johannes Vihmale, kelle eestvedamisel seltsile nelikümmend aastat tagasi alus pandi.
Muusikalist vaheldust pakkus ansambel, kuhu kuulus kolm kikilipsuhiidlast: Juhani Eistrat, Ülo Isberg ja Madis Virro. Neid juhendaval saarlasel Charles Kipperil (samuti kikilipsuga) lubati klaveripingile toetuda, ehthiidlased seisid püsti nagu kolm Kõpu tuletorni. Laul oli vahva ja harmoonia puhas nagu oleksid kõik samast rahvusest. Aplausi järgi otsustades võis oletada, et olidki, aplodeerijad kaasa arvatud.
Teine ansambel oli kolmeliikmeline. Tõsihiidlased Anu Sõrra ja Laas Leivat esitasid (vist) võltshiidlase Rutt
Veskimetsa klaverisaatel humoorika poliitilise maiguga kuplee, mida nad oma jutu järgi olevat juba Hiiumaal vanemate meelehärmiks esitanud. Ei nad tühjad seda vist ikka teinud. Tuli meelde, kuidas Edgar oma sõnavõtus Asta Willmanni tsiteeris: “Hiidlase jutus on just nii palju tõtt, et vale koos seisaks.” Nojah, koos ta seisis ja rahvas nautis esinemist täiega. Ega kõik need hiiu naljad, mida Laas veel sinna otsa rääkis, ka sajaprotsendiliselt valed ei olnud. Villast viskas jah, aga ivake linast oli ikka hulgas.
Lõpuks võttis veel sõna endine Mulkide seltsi vanem Helju Salumets, avaldades tänu hea koostöö eest hiidlastele eesotsas tubli
Tamaraga.
Ja tuligi see tubli Tamara, sedapuhku pidu lõpetama, hulk tänusõnu keelel. Neid punaseid ätseõisi jagati veel paljudele ja kõik olid ausalt välja teenitud.
Vahepeal tehti muidugi ka ühislaulu. Algul saatis neid Charles Kipper, kuid kui muud kohustused ta lahkuma sundisid, võttis Rutt Veskimets tema koha klaveripingil üle.
Oli kange kiusatus veel lõpuks endist ülemhiidlast Edgar Liiki torkida küsimusega, et kui nüüd Hiiumaad enam ei ole, kus need järelejäänud hiidlased siis kõnnivad? Kas vesi neid ikka kannab? Jäi küsimata, sest vastus helkis Edgari pilgus: Soela väina soolane vesi on alati kangem olnud kui mandrimehe mage nali. Ja senepärast ma rohkem ei reegi kah.

Eerik Purje
Eesti Elu 31. oktoober 2014

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411