Teisipäev, november 18, 2014
 

Kümneaastased Öilajad kutsuvad lõpupeole

erakogu
Aastal 2004 nägi Kassaris ilmavalgust ansambel Öilajad. Miks just siis? Sel aastal ostis Kassari haridusselts, mida tol ajal juhtis Merike Niimann, meile süntesaatori. Uhke ja suure ja kalli.
Tegelikult oli see sündmus veelgi ilusam – meie juhendajal ja pillimängijal Maie Ruuberil anti võimalus pill ise välja valida. Ja ta valis hea pilli. See on nüüd mänginud tõrgeteta juba kümme aastat ja ehk mängib veelgi. Nojah, väikseid tõrkeid on küll paaril korral esinenud – pilli hääl on muutunud kuidagi põrisevaks ja summutatuks – aga me oleme suutnud probleemid ise lahendada, võttes ära noodid süntesaatori kõlarite pealt.
Nagu öeldud, on meie kunstiline juht Maie Ruuber. Väga tore ja sõbralik inimene. Ja kannatlik – talub üsna hästi ka seda, kui me vahel proovides üleannetuks muutume ja lobisema kipume. Aga eks ta saab aru – on ju meie kooskäimise üheks põhjuseks just see, et kodusest argielust hetkeks välja saada ja meeldivate inimestega suhelda.
Meie esimene esinemine toimus kadripäeval Vetsi Tallis. Ansamblisse kuulusid siis Maie Ruuber, Vilja Saar, Valve Mölder, Asta Hollmann, Helme Pilnik, Hilja Põllu, Kallu Rebane, Kalju Hülg ja Aivar Lorits. Olime oma esimesel ülesastumisel nii häbelikud, et ei tõusnud püstigi – laulsime niisama laua ümber, niiöelda ninad vastamisi. Kuigi varasemaid esinemiskogemusi oli meil kõigil. Ei tea, millest see tuli. Ehk sellest, et kollektiiv oli alles uus – koos olime laulnud alles mõne kuu. Esimeseks lauluks oli “Sügis”. Ilus laul, mida tahame esitada ka oma kümnendal sünnipäeva kontserdil.
Kollektiivile on aegade jooksul lisandunud uusi lauljaid. Pärast ühte esinemist Kassari seltsimajas tuli meie juurde üks särasilmne noor naisterahvas ja avaldas soovi meie lauljateperega liituda. Olime rõõmuga nõus. Tema nimi on Elli Rüütel ja ta laulab meiega vapralt kaasa ka praegu. Oleme kutsunud meiega liituma Anu Tülli, Mariana Augi, Anne Nurga ja Mati Kalda ning oleme väga rõõmsad, et nad on meile jaatava sõnaga vastanud. Anu ja Mariana hääled kõlavad kaunilt meie ridades ka täna – aitäh teile! Mati Kalda enam meiega koos ei laula – ega see poleks võimalikki, elab ta ju nüüd Tartus. Matile oleme tänu võlgu selle eest, et tema leidis meie ansamblile nime – pärast seda, kui olime seda juba aastaid otsinud ja üsna juba lootuse kaotanud, et kunagi ka sobiva leiame. Ilus hiiukeelne sõna “öilajad” – kes veel ei tea, mida see tähendab, küsigu oma vanaema või vanaisa käest.
Mõnda aega laulis meiega kaasa Anne Nurk. Küllap ta teadis, et tema tütar Elli peab ansamblis üksinda teise hääle laulmisega hakkama saama, ja tuli appi. Aga ju ta aru sai, et tütar tuleb toime, pealegi väga edukalt, ja lahkus. Kahju, aga oma panuse jõudis ta selle lühikese aja jooksul siiski anda.
Lahkujaid on teisigi. Manalateed on läinud Hilja Põllu. Südame teeb soojaks, kui meenutada, kuidas Hilja hakkas alati käega takti lööma, kui meie lauluviisid liiga aeglasteks või venivateks muutusid. Ka ei olnud tal mingi probleem uuele laulule, mille õppimine parasjagu käsil, teine hääl juurde “võluda” – ta ütles, et laulab tertsis ja asi kombes. Ja oli ka.
Mitu aastat laulis ansamblis Helme Pilnik. Kuni tal tuli otsustada, kummas ansamblis edasi laulda, kas Hõbelõngas või Öilajate ridades. Jah, ega inimene kõike jõua. Aga me ei ole talle selle otsuse pärast üldse pahased, vaid soovime talle ainult kõike head. Ja eks me peame tema mehest ka aru saama – ega pole kerge elada koos naisega, kui pead talle mõeldes omaette alatasa õhkama, et tuleb aga jälle ja läheb aga jälle…
Lauljate ridadest on lahkunud Vilja Saar. Tal oleks laululusti jätkunud veel ei tea kui kauaks, kui aga tervis oleks võimaldanud. Vilja andis oma panuse sellega, et pidas meie tegemiste kohta täpset päevikut, oli meie ansambli laekahoidja, pidas hoolega meeles kõigi sünnipäevad ja hoolitses, et neid ka väärikalt tähistataks, kirjutas meie tegemistest ajalehes ja oli muidu meie tegemiste organisatoorse poole A ja O.
Enam ei laula kaasa ka Asta Hollmann. Pole midagi teha, aeg teeb oma töö ja nooremaks ei muutu meist keegi. Eks temastki tunneme me puudust, alati rõõmsameelsest ja naeratavast Astast.
Kümme aastat saab siis tänavu täis. Päris pikk ja soliidne aeg. Ja meie ühine otsus on, et paneme nüüd oma tegevusele väärika punkti. Ja teeme seda Vetsi Tallis – ikka sealsamas, kus me kunagi alustasime. Ja laulame jälle “Sügist”, nagu ka kümme aastat tagasi. Aga ka palju teisi laule – tulge kõik kuulama, kellel selleks lusti ja aega! Ja kes ei tule, sellel tuleb arvestada sellega, et tal jääb Öilajate esinemine üldse kuulmata ja nägemata, sest see on meie viimane kontsert.
Millest siis see otsus lõpetada? Kuidagi on selline tunne, et see elupeatükk on nüüd ilusti lõpuni kirjutatud ja ei tasu liiga kaua venitada lavalaudadelt lahkumisega. Usume siiski, et Kassaris lauldakse ka edaspidi ja et meie uhke pill kellegi teise osavate sõrmede all veel palju ilusaid meloodiaid ilmale toob. Meil oli väga ilus algus ja usume, et lõpp tuleb sama ilus. Ja meil on, mida meenutada ja mille üle rõõmustada.
Aitäh kõigile, kes nende aastate jooksul on meid kuulamas-vaatamas käinud! Rõõmustame kõigi üle, kes meie lõpupidu meiega koos Vetsi Talli jagama tulevad! Pidu algab laupäeva, 22. novembri õhtul kell 18 ja lahke perenaine lubas, et paneb laudadele nii mõndagi maitsvat, et peale kultuurinälja kustutamist ka kõht oma osa kätte saaks.
Ansambel ÖILAJAD

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411