Teisipäev, november 11, 2014
 

Koolihiidlaste seiklusi välispraktikatelt

Kristel Pisa
Sügisel Inglismaal ja Portugalis praktikal käinud Hiiumaa ametikooli õpilastel juhtus väljamaal üsna põnevaid seiklusi. Järgnevalt mõned huvitavad lood otse praktikantide endi suust.
Karini õnnelik vedamine
“Kui Inglismaale jõudsin (u kell 21.30) selgus, et reede õhtul kohalikud bussiliinid ei sõida, kuigi eelnevalt olin netist vaadanud, et liinid toimivad. Vahepal tuli üks vanamees bussipeatusesse ja rääkis, et on juba kolm tundi bussi oodanud. Olin oma tunni bussipeatuses olnud (ühtegi taksot vahepeal ei sõitnud), kui äkki ilmus võõras mees ja pakkus lahkelt küüti meile mõlemale. Istusin kõheldes autosse (kell oli juba u 22.30), aga see oli ainuke võimalus keskusesse saada. Mees rääkis, et neil on täiesti tavaline, et küüti pakutakse. Ta oli väga viisakas ja abivalmis ning saatis mind kuni bussini. Lõpuks jõudsin Great Yarmouth`i ja võtsin takso, et hotelli sõita. Taksojuht küsis esimese asjana, et kuidas ma Yarmouthi sain? Kui vastasin, et mulle pakuti küüti, pööras ta ennast istmel ümber ja hüüatas: “Oled sa hull?!”
Kohapeal inimestega rääkides selgus, et küüdiga sõitmine ei ole üldse tavapärane ja see on väga ohtlik. Aga õnneks olin ma meeldiv erand, kellel väga vedas, nagu tagantjärele teada sain.”
Kristeli veidrad tööriistad
“Meil oli vaja kaevata pinnast ning Portugalis praktikal anti sellised tööriistad (vaata pildilt) maa harimiseks. Kirka peenema otsaga (nagu kirves) raiuti servad, labidat meenutava tööriistaga kõblati murukamar ära, siis võeti uuesti kirka ja lapiku otsaga kobestati-raiuti. Meie mõistes traditsioonilist labidat me ei näinudki. Suure hämmingu ja imestuse peale toodi meile kühvel. Kirkaga saime töötatud, aga töö labida-kõplaga vajab kõvasti harjutamist. Nendel endal tuli see välja nagu muuseas. Ja huvitav on veel see, et kui vihma sajab, siis hoitakse ühes käes vihmavarju ja teises tööriista. Väga erinevad kultuurid!”
Karini vanad postkaardid
“Umbes kümme aastat tagasi ostisin second hand kauplusest neli postkaarti, mis kujutasid vanu linnavaateid. Need rippusid mul kodus koridoriseinal ja olid muutunud igapäevaseks kodu osaks, millele enam suuremat tähelepanu ei pööranud. Hiiumaale õpetama tulles ei olnud mul õrna aimugi, et saan ühe projekti raames Great Yarmouth`i sõita. Ühel õhtul, kui pakkisin kohvreid, kõndisin piltidest mööda ja jäin naelutatult seisma – ühel postkaardil oli Greath Yarmouth´i linn ja all kiri “Yarmouthi sild, aastast 1923”. Oli see kokkusattumus või puhas juhus – fantastiline üllatus igal juhul! Kohapeal tegin väikest uurimustööd, ja küsisin kas tegemist on ikka õige linnaga? Arvati, et on, kuna pildilt oli näha kohaliku kiriku torni. Kuna linn sai Teies maailmasõjas tõsiseid kahjustusi, tekkis ka väikeseid kahtlusi. Igal juhul teadmajad inimesed uurivad täpselt välja, kas asi klapib.
Hiljem viskasime omavahel nalja, et kui soovid elus kusagile reisida, siis tuleb osta vanu postkaarte, mis kujutavad võimalikult eksootilisi maid.”
Anželika ja Kristel läksid kaduma
“Meenub naljakas juhtum meie sõidust linnaliini bussis [Portugalis - toim]. Pidime sellega saama kaupluse juurest raudteejaama, mille kõrval asub meie hotell. Olime ühes kaugemas poes, kuhu palusime ennast peale pühapäevast lõunasööki viia. Tagasi otsustasime tulla bussiga, sest hotellini oli üpris pikk tee. Kaart käes küsis Kristel kohaliku müüjanna käest, kes rääkis ka inglise keeles, mis number buss sõidab raudteejaamani. Vastati, et number seitse ja pilet maksab 1.55. Ootasimegi bussi ära. Läksime bussi, ostsime pileti ja ootasime pikisilmi oma peatust. Pärast tuttavamatest kohtadest möödumist tekkis meil väike kahtlus, et see buss ei suundu justkui meile vajalikus suunas, aga sõitsime ikka edasi, sest öeldi ju, et sõidab raudteejaama. Kuid sai järjest selgemaks, et ei ole ikka õige see asi. Sõitsime tükk aega, siis tuli meie juurde tüdruk ja soovis midagi öelda, aga me ei saanud portugali keelest aru. Ta näitas bussijuhi poole. Kristel läks siis bussijuhi juurde, aga ka tema ei oskanud inglise keelt. Kristel küsis, kas me peame juurde maksma, et juba nii palju sõitnud oleme. Ta ütles “jah” ja rohkemat me üksteisest aru ei saanud. Ta helistas sõbrale ja uuris, ehk oskab too inglise keelt, aga ei. Asi lõppes sellega, et jõudsime juba linnast välja, äärelinna. Väljas pimenes, buss jõudis lõpppeatusesse ja jäi seisma. Bussijuht tuli meie juurde, rääkis midagi, aga me ei saanud ju aru – inglise keelt ta muidugi ei vallanud. Me ei osanud muud teha kui andsime meie vastuvõtja visiitkaardi. Ta helistas, sai selgust ning tagasiteel uuele ringile minnes väljusime bussijuhi märguande peale, kõndisime mõned tänavad ja olime rõõmsalt hotellis. Bussijuht oli äärmiselt lahke, sest vaatas, et turistid bussist ei väljunud, ju siis on eksinud. Tundis muret meie pärast, küsisime kas peame juurde maksma, aga lõpuks isegi ei pidanud.”
Darreni kõvad töötegijad
Kui küsisime Inglismaa võõrustajalt Darren Barkerilt mõne naljaka juhtumi kohta praktika ajast, vastas ta vaid: “Kummalist või naljakat lugu ei ole. Kuid mulle tundub üpris kummaline, et noored inimesed on nii kõvad töö tegijad. See on tunnustus kolledžile [HAK – toim] ja ehk kogu rahvusele.””

Lugusid kogus
ANNA-MAARJA
ROOSNA

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411