Teisipäev, november 25, 2014
 

Jalutuskäik läbi Pühalepa küla 1.

Tapio Vares | Hiiu Leht
Kui näiteks Käina on vaieldamatult igati korralik vallakeskus, siis Pühalepa vald on kuidagi laialivalguv – ajalooline keskus on Suuremõisa, hiljem lisandus Palade.
Vallamaja aga asub nagu kirik keset valda – nende vahel Hellamaal.
Igatahes Pühalepa kirik asub Suuremõisas ja üsna sealtsamast algab ka Pühalepa küla. Tõttöelda ma nagu polegi teadvustanud endale, et on olemas otseselt Pühalepa nimeline küla. Elus on mind vaid vist paar korda sealt autoga läbi sõidutatud. Või ei, Pühalepa küla maal olen käinud siiski sagedamini – Vanapagana kivi ja Põlise leppe kivisid vaatamas. Vanapagana kivi asub maantee ristmikul ja paelub alati oma süngevõitu nurgelise välimusega.
Ja kes siis Põlise leppe kive ei tea! Oletusi selle Hiiumaa Stonehenge’i sünniloo kohta jagub ohtralt. Alates 3000 aasta vanusest megaliitehitisest kuni 18. sajandi lõpu paruni tujuni või kivide kokku tassimiseni meremeeste poolt jne. Nii või teisiti on see kivikuhil ja rahnude katkendlik sõõr alati mõttelendu ergutav. Mina nimetan teda Stonehenge’iks, eriti siis, kui seda üle tüki aja jälle nägema trehvan. Nagu nüüd, ühel hallil rõskel novembrihommikul, kui võtsin viimaks nõuks Pühalepa küla läbi kõmpida.
Kohe alates suure maantee ristist sai vasakul saatjaks teeveert kaunistav katkendlik puuderiba. See vabakujuline puiestee koosneb jalakatest ja vahtratest. Puude alla jagub rohelisi kadakamütakaid ja kiviaia ase. Kive katab samblavaip. Igal aastal novembris, kui kõik muu loodus hallitama kipub, paneb mind imestama sammalde elurõõm. Just hilissügis on sammalde aeg. Nüüd löövad nad eriliselt haljendama, lausa nagu välja hiilates sisemist rohelist.
Kadakariba seas paistis neli põõsast, kollakasrohelised lehed veel küljes. Vahi kus: liguster siin metsistunud! Minu meelest see Kesk-Euroopa põõsas sobib igati sellesse maastikupilti. Allee tagant avardusid rohumaad, tükeldatuna kadastikuribadest. Ajuti keeras mõni kõrvaltee üle välja üksiku taluni.
Jõudsin Pühalepa kalmistuni. Võibolla oleksin mööda põrutanud, ent kuna pilk tabas igihaljaid pukspuupõõsaid, siis põikasin raudväravast sisse. Nagu Kärdlas, on ka siin haudade ümber pukspuuhekke istutatud. Mida rohkem need välja kasvavad, seda ilusamad on.
Ma ei tunne ennast üldiselt kalmistutel hästi. Mina pole lapsepõlvest kaasa saanud haudadel käimise kommet, kuna mandril oli meie suguvõsa laiali pillatud, Narva jõe taguse ja Siberini välja ning lahkunud olid maetud siia-sinna. Nii ei tähtsustagi ma mingi kindla hauakääpa olemasolu. Kadunu jääb elavana alles mälestustesse ja see on mu meelest palju olulisem.
Haudade ja ristide kogumid mõjuvad mulle rusuvalt. Kuid Pühalepa kalmistul avastasin, et siin pole, hoolimata rõskest raskemeelsest hilissügisest, midagi rõhuvat. Vast seetõttu, et siin jagub palju õhku – mets ei pressi kõrvalt ja ülevalt peale? On hele avar, samas üksikute tammede, vahtrate, mändide ja kaskedega puisniit, ümber meeli vabastav vaade üle väljade. Kui veel musti riste vähem oleks, oleks tegu ehk täiesti meeldiva paigaga.
Paar huvitavat asjaolu jäi seal veel silma. Nimelt meeldis mulle üks väga eripärane hauakääbas, mis kujutab endast kohalikust paest kokku kuhjatud kiviklibulasu. Kui hästi sobitub see Pühalepa küla muinasajalooga! Eks muiste ju kuhjatigi lahkunutele kivikalmeid. Kui ma õigesti mäletan, siis Eestis ainulaadseid kruusakalmeid on lisaks Kõpus leitutele avastatud ka siitsamast,
Pühalepa küla maadelt.
Teine omapära on see, et surnuaeda ümbritsev raudkiviaed osutub omalaadseks bastionimüüriks: kalmistu ääred asuvad kiviaia ülemise servaga tasa, luues terrassi. Ja kalmud asuvad samas terrassi serval. Surnuaia keskele liikudes maapind aga langeb.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411