Teisipäev, september 2, 2014
 

Meenutus suvealguse Prassi järve retkelt

Tapio Vares | Hiiu Leht
Eks mul seni ikka veel käimata Hiiumaa koht oli Prassi järv. See on peidetud paik. Ehkki maanteele lähedal, ei vii sinna ühtegi korralikku radagi.
Prassi on olnud minu jaoks iseäranis müstiline-müütiline nimi seetõttu, et kui uskuda õietolmuanalüüse, kasvasid sealkandis kõigest tuhatkonna aasta eest teiste laialehiste puude seas Eesti ühed viimased valgepöögid ja suisa harilikud pöögidki. Nüüd on valgepöögi levila põhjapiir taandunud Edela-Kuramaale ja pöögimetsad Läänemere lõunarannikule. Muuseas peaks Prassil tänini elus püsima reliktne lääne-mõõkrohi. Ja kui juuni algul reklaamiti välja tasuta rahvamatk Prassi, siis leidsin end kah osalisena.
8. juuni hommikupoolik kostitas päiksepaistega. Kirev rahvahulk asutas end ilusat männipuisniitu mööda allapoole astuma. Teele jäi ette kadakapõõsas, täis lõhnava kuslapuu tugeva õiearoomiga vääte. Selline Kesk-Euroopa loodusest laenatud killuke.
Siis sukeldus teejuhtide ette tallatud rajaniit lehtpuude padrikusse. Maapind nätsutas astumiste all üles musta mudamulda. Vaatevälja ilmusid omalaadsed soosõnajalad (Thelypteris palustris). Selle toreda liigi sugulased elavad peamiselt troopikas. Meil on tegu suvehalja sõnajalaga, kes kasvab hästi ka täispäikeses, kui ainult piisavalt niiskust jagub.
Siis väga äkki sai lehtmets, kuusejuurte ja maa kindel pide otsa ning viimase võsa servas, enne lagedust, hakkas jalgealune õõtsuma. Olimegi Prassi järvel, õigemini soos. Paraku on kinnikasvamine ja eeskätt eelmise sajandi kuivendamine järvest alles jätnud vaid pisikese roostikku peitunud ja täiesti ligipääsmatu veesilma. Ehk on seal säilinud ka lääne-mõõkrohi? Too haruldus jäigi Prassil paraku nägemata.
Kuid see endise järve kohal astumisel lainetav soomaastik oli huvitav ka ilma igasuguste suurte taimharuldusteta. Piisas kellelgi seltskonnast kõvemini hüpata, kui kõik teised kaasa võdisesid. Meenus kunagine laul: “Suurel vesivoodil…”.
Retke üks juhte Karin Poola seletas, et alati tasub siin hoiduda porsapõõsaste lähedusse – nende juured põimivad kandva jalgealuse. Seevastu lagerohustest aladest (tarnad, ubalehed) on parem eemale hoida. Ehkki, kui läbi vajuda, siis päris üle pea uppumist polevat vaja karta – kõvem põhi on kusagil all kiiresti vastas. Soo tunnuspõõsaks on porss – Lääne-Eesti soomaastikel üsna levinud liik. Küllap on tegu meie looduse kõige aromaatsema põõsaga üldse. Muide, teda saab edukalt ka aias tiigi niiskel pervel kasvatada. Aiatingimustes pääseb selle põõsa ilu eriti esile. Tema lehed püsivad rohelisena väga kaua, novembrini.
Ubalehtede narmasservaliste valgete õite aeg oli paraku juba peagu läbi. Kohtasime ka konnaosja, huulheina, soopihla, jõhvikat, küüvitsat ja üsna omapärase välimusega suga-sõnajalga. Nagu soosõnajalg, saab ka see liik Prassi soos hakkama lausalises päiksepaistes. Üldiselt on siiski tegu niiskete metsade taimega.
Taamal pruunitas mullune pilliroog, varjates järve viimast allesjäänud veesilma kiivalt me pilkude eest. Hundinuia kasvas seal ka. Kuid mõõkrohtu ei paistnud, terita silmi palju tahad.
Huvitav oli ka Prassi eks-järve ümbruse mets. Männiku all ristusid kunagi turba võtmisest tekkinud kraavid-augud, mis nüüdseks täis kasvanud ilusat helerohelist turbasammalt. Siis jõudsime aga omapärasesse valgetüvelisse mustikakaasikusse. Metslehelind sidistas seal taustaks.
Edasi muutus kaasik õige liigirikkaks. Ilmusid saared, pihlad, suisa kuni 8 m kõrged sihvakad türnpuud, ka toomingaid, lodjapuid, kuslapuid, vaarikaid ja põldmarjavääte jagus. Ohtralt jäi ette näsiniinepõõsakesi. Maikellukesed ja pruunikad pesajuured õitsesid. Kohtasime ussilakka ja palju igihaljaid uibulehti.
Järgmiseks tuli ukerdada üle kraavi. Mitte kõik ei pääsenud päris kuiva nahaga üle. Kuid vastutasuks ootas ees heledas juunipäikeses valendav ja lõhnav harakputkeväli. Taamal kruuksusid graatsilised sookured. Välja teises otsas sirutas oma tiibu Harju tuulik.
Ees ootas veel hulk toredaid kohtumisi. Näiteks ühe kruusakarjääri niiskes servas õitsesid kahkjaspunased sõrmkäpad ja hallid käpad. Helekollakate limalehtedega harilikke võipätakaid ehtisid pisikesed lillad õied. Terve suur suvi oli veel alles ees…

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411