Reede, august 15, 2014
 

Ämblikemaa Pefki lähistel

Too 25. aprilli hommik Pefki loopealsel oli kaunis. Meretuul puhus kagust, Iisraeli ja Egiptuse poolt, värvides vee eriti kirkaks: alvari neeme ümbritses hele türkiis, taga tume koobaltsinine sõõr. Väike hommikuvirgutus – ilge paks suur madu volksas mu nina all kiviaeda.
TAPIO VARES
Pefki kostitas meid oma küpse kevade andidega. Õgisime üle aia tänavale ulatuvalt mooruspuult juba valmis küpsenud läägemagusaid musti vilju, määrides suu ja käed. Teisalt saime üle aia kätte mõne sidruni. Otse puult võttes oli nende koor väga aromaatne, lõhn püsis pikalt kätel. Üks sidrun jõudis kotipõhjas ka koju, Hiiumaale. Kui kaks nädalat hiljem sellest sidrunivett tegin, oli köök head lõhna täis ja kodused kinnitasid: vaat see on õige sidrun, mitte nagu need tuimad poe omad! Tjah, Pefkis sidruniraksus käimine läheks paraku üle mõistuse kulukaks…
Tegime liivarannas laiuva punase kadaka all hommikusöögi. Siis aga asutasime end üle männimetsalise kuru Lindose poole astuma. Ületanud kuru, sai männik otsa ja tee laskus lagedate poolkõrbeliste nõlvade vahele. Ronisime mööda üht sellist üles. Aina urbsed lubjakaljukamakad, päikselõõsas helendav avarus.
Iseenesest oli see maastik oma lageduses ja karmuses isegi paeluv. Früüganas valitsesid okaskrooni padjandid, jagus salveisid ja seda imelikku tüümiani, mis võibolla polegi tüümian. Oh, neid Roodose eksootilisi taimeliike ei saa kohe esimese korraga selgeks! Fotogeeniline oli üks väga üksik punane kadakas kesk kaljustikku, teisal mõned tumendavad värvitammepallid ja õlipistaatsiad. Kiviaedadest piiratud harvad hõbetavad õlipuud. Siiski ka üks terve salu kreeta mände ja veidi mandelpirnipuid.
Vanal lagunenud majakarbil troonisid kitsed. Looklevad kiviaiad, osad vaid ühe kivi paksused, paistsid lausa läbi. No nii eblakalt õhukesi kiviaedu ei kohanud ma isegi Cresi saarel!
Vaadet raamisid lagedad helehallid kaljumäed, mida kirjasid üliharvad puudeträpsud. Kuid kinnisvaraarendus on roninud isegi sinna, ubides valged majakarbid poolde järsakusse. No kes tahab elada absoluutses kaljulageduses, päiksepoolsel kärssav-kõrvetaval nõlval?? Ju siis leidub selliseid päiksehullusid.
Leidsime üksiku laiuva kreeta männi, mille vilus okkapolstril oli ümbruskonna ainumõeldav telkimiskoht. Istusime seal, tugev soe lõunatuul kippus juba sirokoks paisuma.
Aina enam hakkasid mulle meeldima need selles maastikus nii üksildased värvitammed (Quercus coccifera). Nende väikselehine, ent tiheroheline igihaljus oli väga paeluv keset üldist lagedust.
Õhk oli lausa tuline rohutirtsude siristamisest. Neid jagus uskumatult palju ja väga erisuguseid. Astudes kargas meie jalge eest üles lausa rohutirtsude laviin.
Vist pea sama palju oli ka ämblikke. Ikka räigelt palju. Nad rippusid puuvõradest alla, varitsesid jalgradadele tõmmatud võrkudes või kiviaukudes. Mõni suisa rõvedalt suur. Jagus ümmargusi musti, rasvaseid ristiämblikke, hele-tumetriibuliste jalgadega isendeid, pikakoivalisi. Kaotasin ringi käies lõpuks närvid. Aina peksa võrke eest, ikka lätsatas mõni otse näkku. Hakkasin viimaks karjuma. Appi! Täielik aragnofoobide õudusunenägu. Eriti kartsime mürgist musta leske. Ent milline neist on must lesk? Oh ei, ämblikke sai minu jaoks seal kaugelt liiga palju. Hakkasin selle paikkonnaga võrreldes lausa ämblikuvaba Põhja-Roodose järele igatsema.
— Öö jooksul olid ämblikud me telgi oma võrkudesse mässinud. Tormituul oli vaibunud, valitses vaikne soe hommik. Põikasime veelkord väikese majavareme juurest läbi. Päevik meenutab: “Oleme majavareme juures. Kurblik, hakkad kohe mõtlema, kuis kunagi ehitati, võib olla läksid lapsed teab kuhu Ameerikasse, vanad surid. Katus on sisse langenud, ilus väike kolle haigutab tühjalt. Haisvad lohevõhad laiutavad hoone sees. Nüüd on siin siis kitsede pärusmaa. Ümber maja looklevad paekiviaiad ja -müürid. Kivine lagedus meenutab Šotimaad. Miks? Pigem peaks ikka Lähis-Ida tunne olema? Igatahes on mul kahju selle vana maalilise ehitistekeskkonna kadumisest. Altpoolt ründavad peale karbikülade uued majad. Selline mõtlikuks tegev majavare on väga üksik jäänuk. Kas varsti lüüakse ta laiali ja järjekordne uus steriilne karp tungib temagi asemele?”

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411