Reede, juuli 4, 2014
 

Oomäel avati mälestusmärk

Harda Roosna | Hiiu Leht
Ristimäe lähedal Oomäel tähistavad mälestuskivi ja suur must tammepuust rist nõukogude terrori ohvrite hukkamis- ja matmispaika selleks, et nii kohutavad sündmused korduda ei saaks.
Mälestusmärgi avamisel pidas kõne Eesti muinsuskaitse seltsi auesimees Trivimi Velliste, kes viitas, et kui maailmas tehakse kurja või juhtub mõni suur õnnetus, on inimestel kombeks küsida, miks ja kas seda oleks saanud ära hoida. Velliste nimetas 1941. aastat Eesti jaoks mustaks aastaks ja seda suve mustaks suveks ning kõige mustemaks teoks Stalini ja Hitleri vahel 23. augustil 1939 sõlmitud nn Molotov-Ribbentropi pakti. “See saatanlik leping määras paljude rahvaste saatuse väga pikaks ajaks ja väga paljud inimesed ei aimanud, et nende eluküünla edasipõlemine või kustumine sõltus sellest,” tõdes Velliste.
Hiiu maavanem Riho Rahuoja rääkis oma sõnavõtus, et kindlasti on meist igaühe elus asju, mida meenutada ei tahaks, kuna see tekitab valu. “Selleks, et selliseid asju tulevikus ära hoida, peame me neid meenutama, peame neist rääkima ja andma teada kõikidele, et need ei korduks,” ütles maavanem.
Eesti muinsuskaitse seltsi esimees Peep Pillak nimetas oluliseks teadvustada Oomäe hukkamiskoha olemasolu, nagu me teame Patarei vanglat, Kawe keldrit, Kuressaare lossihoovi, taru vanglat või Levaševot, kus on piinatud ja tapetud meie kaasmaalasi.
Hiiumaa militaarajaloo seltsi liige Ain Tähiste soovitas hetkeks seisatada ja mõelda neile poolesajale inimesele, kes 1941. aastal leidsid Oomäel oma kurva ja õudse lõpu.
Hiiumaa muinsuskaitse seltsi algatusel rajatud memoriaali avamisel teenisid EAÕK preester Aabraham ja EELK preester Hüllo-Kristjan Simson.
Nii õudne, et sellest ei räägitud
Mari-Liis Leivalt ja tema isa Valdo Leivalt tõid risti juurde lilli vanavanaisa ja vanaisa Martin-Karl Leivalti mälestuseks.
Valdo Leivalt ütles, et vanaisa kadumine ja hukkumine oli tabuteema ja sellest kodus ei räägitud. Kas kardeti? “Ei, mitte seda, see oli liiga õudne. Seda, kuidas vanaisa tapeti, ei pannud isegi sakslased paberi peale kirja. Mina sain seda teada üheksaaastaselt läbi enkavedeelase poja suu,” rääkis Valdo Leivalt. Lapsed olid koolis tülli läinud ja siis see omavanune poiss Valdole ütleski, et tema surnud vanaisa lohistati auto järel. Kõiki hirmsaid detaile vanaisa piinamise ja hukkamise kohta kuulis ta purjutavate meeste käest aastaid hiljem keskkooliealisena ja neid ajalehes ümber jutustada ei kannata.
Miks vanaisa hukati? Kas keegi kaebas? “Kaebajaid oli ka, jah. Tema sõnad kanti ette. Kui ta neid nägi, ütles, et nüüd nad, st punased tulevad mulle järgi – osales ta ju Venemaa kodusõjas,” rääkis Valdo Leivalt.
Vanaisa juured olid Toilast, kuid sündinud oli ta Peterburis. Eestisse tuli ta meritsi Krimmist, katkine sinel seljas ja taskud tühjad. Seljataga Venemaa kodusõja lahingud.
Siin abiellus hiidlannaga ja alustas eluga nullist. Vanaisa oli ettevõtlik ja töökas: 1940. aastaks oli tal soetatud Hiiumaa esimene metallitreipink, veoauto, bussid, sõiduauto ja rajatud väiketööstus. “Ta andis paljudele tööd ja aitas jalgele nii mõnedki mehed, kes tegid pärast oma ettevõtted – tema koolitus oli tugev tol ajal – tsaariarmee ohvitser ikkagi,” rääkis Valdo.
Mis juhtus Oomäel?
Mart Mõniste andis kokkutulnutele ülevaate, mis 79 aastat tagasi, sügisel 1941 Oomäel juhtus. Paik asub Hiiumaa peamaantee ääres ja Kärdla on sellest vaid 6 km kaugusel, sellegipoolest on seal toimunu kohta rohkem küsimusi kui vastuseid.
Oletatavasti kõlbas Ristimäe lähistel asuv Oomägi mõrtsukatele matmispaigaks seetõttu, et seal olid liivavõtukohad ning värskeid kaevamisjälgi ja haudasid lihtsam peita. Ka oli Oomäe suhteliselt asustamata piirkond ja metsane koht.
22. juunil 1941 oli alanud sõda Saksamaaa ja Nõukogude Liidu vahel. Suvel hakati kõikjal Eestis, sh Hiiumaal inimesi kinni võtma.
Sõja käik oli kiire, 7. juulil ületasid Saksa eelväed Eesti piiri ja 7. augustil oli juba läbi lõigatud maismaaühendus Leningradiga ehk punavägede taganemistee. Ainult laevadega pääses veel Eestist välja. See aga tähendas, et ka vange ei saanud rongidega ära saata.
Kui septembri alguseks oli kogu Mandri-Eesti Saksa vägede käes, siis saartel kestis Nõukogude võim veel üsna pikalt ja Hiiumaa langes alles 21. oktoobril. “Seitse nädalat kestis Nõukogude võim siin kauem kui mujal ja seitse nädalat oli veel siin aega kohalikega arveid õiendada,” selgitas Mõniste.
“Kärdla vanglas kinnipeetavad poliitvangid lihtsalt kadusid ja kui saar oli sakslaste käes, hakkasid murelikud omaksed otsima, kuhu nad said,” jutustas Mõniste. Teati, et ära viia neid ei saanud, sest juba augustis olid äraveoteed ära lõigatud.
Levis kumu, et kuskil Ristimäe piirkonnas võivad olla hauad. Esimene leiti ja kaevati lahti 29. oktoobril 1941. Sellest leiti üheksa surnukeha, kellest kaheksa tunti kohe ära ja viidi omaste poolt kodukalmistutele. Tundmatud maeti Malvaste kalmistule ühishauda.
Haudasid leiti pooleteist aasta jooksul, viimane alles 1943. a aprillis. Täpset arvu, kui palju hukatuid leiti, polegi teada. Kõige rohkem on esinenud number – 17 hauda 41 mõrvatuga. Kuna maetud sõjaväelaste üle väga täpset arvet ei peetud,  oletab Mõniste, et hukatud ning Ristimäe ja Oomäe piirkonda maetud inimeste arv võis olla poo-
lesaja ringis.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411