Teisipäev, juuli 1, 2014
 

Muld ei mata mälestust ehk ühe reisi järelmõtteid

Enn Mälgand
Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu territooriumil peetud lahingutest peetakse seniajani üheks raskeimaks ja ohvriterohkemaks Velikije Luki lahingut Nõukogude ja Saksa vägede vahel.
Peamised lahingud selles piirkonnas toimusid detsembris-jaanuaris 1942-1943. aasta vahetusel. Nõukogude poolel osales neis lahingutes 8. Eesti laskurkorpus kindral Lembit Pärna juhtimisel. 8. Eesti laskurkorpus asutati 25. augustil 1942 ning koosnes 1941. aasta suvel Eestis sunniviisiliselt mobiliseeritud ja Venemaale viidud eestlastest, nn Venemaa eestlastest ja endistest Eesti vabariigi sõjaväe ja Punaarmee ohvitseridest. 1942. a. detsembris oli korpuse nimekirjas 32 463 meest, lisaks veel kaks puhtvene väeosa. Korpus allutati Kalinini rindele ja saadeti 3. löögiarmee koosseisus Velikije Luki alla.
Esimesed lahingud, kus osalesid korpuse väeosad, olid punaarmee tagalas rindejoone taga asuvas Velikije Luki piirkonnas piiramisrõngasse võetud saksa vägede vastu, mida on nimetatud ka Velikije Luki operatsiooniks. Intensiivsed lahingud kestsid 9. detsembrist 1942 kuni 16. jaanuarini 1943.
Laskurkorpus kandis raskeid kaotusi. Korpuse andmetel oli langenuid 2247, haavatuid 6220 ning teadmata kadunuid 2020. Viimastest enamiku moodustasid Saksa poolele üle läinud mehed (900 andis end ise vangi), kes saadeti Polotski sõjavangilaagri kaudu Viljandi vangilaagrisse, kus nad vabastati ja kuuks ajaks koju lubati kohustusega pärast seda Saksa sõjaväkke astuda.
8. laskurkorpuse meestel õnnestus võtta vangi 1554 sakslast, sh saksa garnisoni ülem ooberstleitnant parun Eduard von Sass, kes oli pärit Saaremaalt.
Peale Velikije Luki lahinguid tagandati mõlemad korpuse diviisiülemad, kes olid endised Eesti sõjaväe ohvitserid ja asendati Venemaa eestlastega. Eestlasi enam eesliinile ei lastud, vaid arvati kuni 1943. a oktoobrini reservi.
Mälestusreis
23.–25. maini viibis Velikije Lukis ja selle lähemas ümbruses  grupp inimesi, kellest paljude eesmärgiks lähimate omaste haudade külastamine. Mullu möödus 70 aastat Velikije Luki lahingutest ja ka siis käidi Eestist oma suguvendade haudadel ning tutvuti sõjasündmustega kohalikes muuseumides.
Rahva hulgas liigub visalt jutt, et kõiki inimkaotusi kokku võttes kaotas 8. Eesti laskurkorpus sealsetes lahingutes kuu ajaga poole koosseisust. Selles, et kaotused olid suured, võis igaüks veenduda, kui tegi kaasa ringsõidu seal, kus südatalvel, paksu lume ja tugeva pakase ja tuiskudega toimusid verised lahingud. 6500 noort Eesti meest leidsid seal haua võideldes neile täiesti võõraste ja mõttetute eesmärkide nimel. Nende okkaline teekond sai alguse juba mobilisatsiooni esimestest päevadest, kui algasid nn tööpataljoni päevad, kus elu kaotas nälja ja haiguste tagajärjel suur hulk eesti mehi. Miks nad siis ei põgenenud? Kas üldse oli võimalusi nn ärahüppamiseks?
Teades hästi tolleaegses Nõukogude Liidus valitsenud “tavasid” levis kartus, et ärahüpanute perekonnad satuvad repressioonide alla. Kergemal kujul tähendas see küüditamist Siberisse. Seepärast valiti sõjatee, sest selle käigus võisid ehk avaneda ka põgenemisvõimalused. Nagu eespool on juba öeldud, avanesid tõepoolest üsna pea võimalused rindelt lahkuda. Seda teemat käsitlevad ka paljud raamatud, milles räägitakse sõdurite vormivahetusest ja hilisemast jõudmisest Läände.
Jätkem siinkohal kõrvale need poliitilised ja suurriiklikud ambitsioonid, mis võimaldasid väikerahvaid sundida oma eesmärkide teenistusse. Loomulikult ei olnud eestlaste, aga ka teiste baltlaste vägivaldne mobiliseerimine, nende õiguste kitsendamine ja sunnitööle saatmine kooskõlas ühegi rahvusvahelise õiguse aktiga, kuid neil rahvail polnud teist teed kui alluda vägivallale.
Seepärast on kohatud siit-sealt kostvad hääled, et tulnuks ikkagi võidelda stalinismiga kohapeal, mitte alluda punakomissaride käskudele jne. On ju teada, kuidas lõppes Värska laagris paljude Eesti ohvitseride elu, milline oli nende saatus Siberi vangilaagrites. Tohutu hukkunute arv Velikije Luki lahingutes ja poliitilised repressioonid sundisid eestlastest sõdureid lahkuma salaja oma väeosast ja andma ennast sakslastele vangi. See oli võimalus säilitada oma noor elu.
Palju vennashaudu
Üle 70 aasta on möödas veristest lahingutest. Velikije Luki, Ostrovi, Porhovi jt Pihkva oblasti linnades ja ümbruskonnas paiknevad sõdurikalmistud on heas korras, mälestusmärkidele on kantud teadaolevate langenute nimed. Meie grupi inimesed, kes teadsid oma sugulaste langemisest sealkandis, otsisid koos rännukaaslastega oma vanaisa, isa või onu nime nondelt hallidelt tahvlitelt. Mõnel läks ka korda leida. Kaasas olnud pärg leidis õige koha, süüdati küünlad, mille ümber oli seotud pael meie lipuvärvidega…
Hiidlane Maivi Soo ei leidnud küll oma isa nime, kuid leidis onu Johannes Pöiteli nime kivisse raiutuna. Tema isa langes 26. detsembril 1942 Babõlovo küla lähedal.
Velikije Luki linnas, Lovati jõe kõrgel kaldal kõrgub 23 meetri kõrgune obelisk koos ümbritseva ansambliga, mille autoriks on Eesti arhitekt Mart Port. See on mälestusmärk hukkunud eestlastest sõduritele ja ohvitseridele.
Eestlased on osalt maetud omaette kalmistutele. Kohalike muuseumitöötajate abiga õnnestus ära käia ka ühe üksiku eestlasest sõjamehe haual, mida kõik need aastakümned on hooldanud kohalik perekond. Kaskede all, küla servas asuv hauaplats on lilledega ehitud. Kohtusime ka vanapaariga, kes hauda hooldab. Eestlaste panus sakslastest vabastamisel oli olnud suur, seepärast peetakse eestlastest sealkandis väga lugu.
16 kuud olid sakslased Velikije Luki linnas peremehed. 13. detsembril 1942 algas rünnak linnale. See oli äge ja kahepoolsete võimalustega pealetung, kuid sissepiiratud saksa väeosad ei pidanud survele vastu. Kindral Lembit Pärn moodustas 50 mehest komando, kes pidi vangistama garnisoni ülema Eduard von Sassi ja tema staabi. Tugevasti kindlustatud punker asus raudteejaama lähedal. Sassi arreteerijaks oli Eesti ohvitser major Lemming. Olgu lisatud, et von Sass (s 1900, hukatud veebruaris 1946) pärines Saaremaa baltisaksa perekonnast ning tema ema oli eestlanna.
Kiirpilgul sai näha ka Pihkvamaad
Ehkki militaarse sisuga mälestusreis giid Boris Gorbunovi asjatundlikul juhtimisel oli pühendatud eesti sõjameeste saatuse jälgede leidmisele, jõudsime tutvuda ka sealkandi ajaloo ja vaatamisväärsustega. Peamiselt olid muuseumid kohad, kust saime ülevaate ja andmeid sõjasündmuste kohta. Suurepäraseks vaatamisväärsuseks oli ka Pihkva Kreml, kus Troitski katedraalis asub maailma üks uhkemaid ikonostaase. Külastasime ka Svjatogorski kloostrit, kus asub suurpoeedi Aleksandr Puškini hauamonument. Viljandi vallavanem Ene Saar luges poeedi haual mälestuseks mõned tema kuulsamad luuletused. Irboska kindlusemüüride paksus ja eeskujulik kord rabasid nii mõndagi rännulist. Lõpupäeval oldi Petseri kloostris, kus valitses tavaline rahvarohkus ning järjekord “püha vee” pumpkaevu juures.
Ehkki sealsete teede üle võib nuriseda, tuli meie bussijuhil ikkagi pärast piiriületamist maksta 650 rubla ehk u 290 eurot teemaksu. Positiivse poole peale jääb see, et bensiinijaamades ei müüda Venemaal mingisugust alkoholi.

Enn Mälgand
reisiline

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411