Teisipäev, juuli 22, 2014
 

Ambrapuude otsingul Apollonas

Tapio Vares | Hiiu Leht
Ülal Apollona kohal nautisime veel Profitis Iliase mäelt avanevat vaadet üle Roodose keskosa.

Saar laius me ees nagu kolmemõõtmeline kaart: mäekünkad, kirjatuna metsadest ja istandike täpilisest rohelusest. Kaugel helendas Gadourase paisjärv. Üsna lähedal valendas Apollona majadekobar. Asusime    maanteel serpentiine mööda alla laskuma.
Hoolimata lihavõtte esimesest pühast oli kohalik pood lahti, vanapaar peab seda. Sisemaa külapoele omaselt olid kaubad selles kole kallid. Näiteks plastkotis 680 gr viilusai 2.90 euri. Sisemaa poodidesse nähtavasti ei tooda värskeid krõbeda koorikuga lahtisi leibu. Paprika andis papi niisama. Arve saia-vorsti-šokolaadi-mahla eest 9.40. Andsin 10.40, et tal mugavam oleks vahetusraha tagastada, kuid ta tänas mind ega andnud sentigi. Jootraha. Ohhi (mu kreekakeelne lemmiksõna, mis tähendab „ei“). Kui ohkan, siis kipun viimasel ajal „i“ otsa panema.
Apollona on veel õige ehe kreekalik asula, ehkki valged majakuubikud traatvardad otsas turritamas, mind siiski ei kutsunud fotoaparaati haarama. No pole säärane ehitustiil mu meelest fotogeeniline, mis teha! Paljudes õuedes on säilinud leivaahjud, neist vähemalt ühe suu tahmane – kasutatakse seda kui muiste!
Õitsvad apelsiniaiad lõhnasid meeldivalt. Erko ei jätnud jonni ja asus degusteerima. Põhja pool Iliase mäge          Salakoses olid mingid mõrud apelsinisordid. Siin aga, ühe iidse sisemusega hüljatud kuubikmaja ees tal näkkas – magusad! Asusime usinalt vinnama ja lödistasime neid samas kuriteopaigal süüa. Imemagus mahl lausa purskus viljadest ja nõrises kätelt alla tänavatolmu (koort ei saanud viljaliha katki rebimata lahti). Tegu mahla-  apelsinidega. Jaa, see oli juba eksootikareis: käia sidruni- ja apelsiniraksus.
Vulisevast veevõtukohast täitsime pudelid jaheda         allikaveega. Ja siis asusime oma ambrapuudeotsingule. Kõmpisime asulast välja, edelasse. Maastikku ilmestasid vägevad üle pea  sirutuvad viigikaktuste põõsad. Loodetavasti ei välju see ameeriklasest tulnukas kontrolli alt ega valluta tulevikus kogu ümbrust ära.
Tegime läbi oliiviväljade põikeid Vasiliano ojaoru serva. Pealtnäha ilus õhuline metsik „kaer“ nõelus käies sokid teravaid seemneid täis. Jõle rohi!
Pealelõunapäike maalis nõlvade hõbedasi oliivipuukerasid. Ojaoru põhjas ilmusid esimesed, siis terve rivi heledas lehes plaataneid. Sekka pajusid. Pajud on Roodosel haruldased. Arvatavasti kohalik liik raberemmelgas? Saarel on vaid kaks pajuliiki, teine on hõberemmelgas.
Kuid keda polnud, olid ambrapuud. Kaugemal paistis teinegi veeniret märkiv lehtpuude riba, kuid näisid sealsedki puud plaatanitena.
Võibolla tulnuks mööda ojaorgu veel rohkem allapoole ragistada? Pigem tundus siiski, et netist leitud kaardil on leiukoht valesti läinud ja Salakose puuduv täpp (kus me aga ohtralt olime ambrapuid näinud!) üle mägede kogemata Apollonasse pandud. Imelik. Ses suhtes luhtas käik.
Leidsime telkimispaiga laia kreeta männi all, oliivivälja keskel. Põhjas haljendas kaarena okasmetsane Iliase mäe vall. Tegin une-eelse kokteili ja jäin ambrapuude üle mõtisklema. Kas levis see tertsiaarajastu jäänuk kunagi siinkandis palju laiemalt? Veel ka siis, kui jääajal oli siinne kliima niiskem. Hiljem kliima kuivenes ja ambrapuud taandusid järk-järgult ojade-jõekeste orgude põhja, kuniks nüüdseks pole säilinud paljudes neiski. Kribasin päevikusse üles mulle teada olevad ambrapuude alad Roodose saarel:
Petaloudes – saare rikkalikuimad, isiklikult nähtud!
Petaloudesest edelas.
Salakos – kolmes kohas, nähtud!
Dimylia.
Malona – järgmisel päeval kavatsesime sinna minna.
Laerma lähistel.
Laerma kanti ulatub aga paraku 2008. aasta hiigeltulekahju piir. Kas on ambra-puud oma levila lõunapoolseimas kohas üldse säilinud? Etteruttavalt: Laermasse me kahjuks ei jõudnudki.
— Järgmisel hommikul ärkasime vara kukkede lausa orgastilise kiremise peale. Oligi vaja bussile jõuda. Apollonast (meie mõistes alevikust) väljub päevas vaid kaks bussi: kell 6 ja 7.30 hommikul. Unehägu silmis, jõudsime päeva viimasele (7.30 hommikul!) bussile.
Buss sõitis läbi toredate Iliase nõlva asulate: Platania-Elousa-Dimylia. Dimylia oli iseäranis plaatanite rohke. Üks ojanire suundus üles mäe poole – seal peaks ambrapuid kasvama. Kahjuks jäi ka Dimylia ambrapuude kasvukoht üles otsimata.
See-eest silmasime bussiaknast veelkord tähtlehiseid ambrapuid, kui buss Salakosest läbi keerutas. Salakost võib Roodose ambrapuude pealinnaks nimetada. Sealne liblikate ja ambrapuude org on erinevalt Petaloudesest massiturismist pääsenud. See org on terve saare üks imepärasemaid paiku.

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411