Teisipäev, juuni 3, 2014
 

Roodoslinna troopiline haljastus

Tapio Vares | Hiiu Leht
Roodose saare pealinn on Roodos, mis kreeka keeles kirjutatakse „o“ kohal väikse pikenduskriipsuga, nõnda sobib mugandus Roodos igati.
Eks aja see segadusse, kui saarel ja linnal on sama nimi. Nii hakkasin kohapeal linna Roodoslinnaks kutsuma, mis peagi lühenes lihtsalt linnaks: vaja linnast läbi käia, kas teeme homme linnapäeva?
Roodose pealinn kuulub auga UNESCO maailmapärandi nimistusse. Juba need mitmekordsed linnamüürid, mis rannalt vaadates loovad range suletud silueti, on omaette võimas moodustis. Laevaga saabudes avaneb aga linnale üldse kõige parem vaade: linnamüürid, majadekobar, millest kerkib keskaegne sakiline linnusesiluett; kirikute tornid, mošeede minaretid. Ümber parkide roheline vöönd, ühest küljest ka säilitatud täis ehitamata heinamaade ja metsatukkade ala. Seal asub Roodose Akropol, kus pilkupüüdvaimad on Apollo templi kolm ja pool sammast, taastatud väike teater ja staadion.
Antiik-Kreeka maadjaid varemeid kohtab ka vanalinnas, näiteks Afrodite templi jäänused. Vanalinnale annab ilmet krohvimata paas, luues rangeid tänavaseinu. Ringmüüri pool kahanevad tänavad kitsukeste käikude eksitavaks labürindiks. Enamasti on need käigud kivised ja paljad, tükati aga täis pressitud sellist lõunamaist lopsakust, et arvad end triiphoones viibivat.
Vaadates Roodoslinna haljastust, võiks arvata, et ongi päris troopikasse jõutud. Kõik puud aina igihaljad, heitlehistest vaid pea ainsana kohalikud idaplaatanid. Kahjuks pole kusagile linna istutatud Roodost teistest Vahemere saartest eristavat jäänuklikku puuliiki – idaambrapuud. Võiks arvata, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Teisalt aga armastatakse väga küpressi. Eeskätt seda kohalikku looduslikku põhiliiki (Cupressus sempervirens var horizontalis), kes Euroopas levib vaid mõnel Egeuse mere saarel. Too laiuv küpress on ilus, veidi süngelt tumeda võraga puu. Ringmüüride ümber tumendavad terved küpressimetsa killukesed, küpressid kasvavad ka keset kitsukesi kõnniteid, nõnda et raske on vahel üldse mööda pääseda. Varjuandvad puud on lõunamaal hinnas. Eestis lõigataks sellised kõnniteepuud kõik viimseni armutult maha. Üldse minnakse Eestis liiale: varsti on maanteede ääred ei tea kui lagedaks raiutud – kas on ideaaliks stepi avarus? Ei halastata ka haruldasematele puudele. Nii nagu juhtus hiljuti Tubala jalakatega. Vaid meetrike ja kaks suurt puud oleks võinud vabalt säilitada, kuid ei – kõigest rullitakse tuima joonlauaga üle. Aastate eest taheti suisa vanade mõisaalleede kallale minna, isegi alustati, kuid vähemalt see nõmedus pandi seisma. Ei tea, kui kauaks? Ohh. Ses mõttes meeldib mulle lõunamaalaste vaimsus kõvasti rohkem: asju ei võeta orjaliku täpsusega, on võimalik ka paindlikumalt ära elada.
Nojah, kuhu ma jäingi? Õigus, tegelikult hakkasin ma ju kirjutama sellest, kui troopiline näib Roodoslinna haljastus näiteks Põhja-Itaalia haljastusega harjunule. Karuspalme peagu ei kohta, ikka aina vohavad võimsamakasvulised vašingtooniapalmid. Küllastumiseni on datlipalme, sealjuures on osa end siia-sinna ise laiali külvanud. Vähem jagub töntsakaid kanaari datlipalme, enam aga Aafrikast ja Araabiast pärit sihvakaid harilikke datlipalme. Kusjuures osal neist on hõbejad lehed. See viitaks justkui, et tegu võiks olla Kreeta saare loodusliku liigi kreeta datlipalmiga (Phoenix thepophrastii). Selle liigi levik on väga tükeldatud (Kreetal, Mandri-Kreekas Epidauroses, paaril Egeuse väikesaarel ning Edela-Türgis). Nii võiks neid siis looduslikult esineda ka Roodosel. Paraku on ta siin vaid inimese poolt istutatuna.
Väga armastatud on väikselehised viigipuud. See tihedavõraline igihaljas puu loob enda alla lausa hämara varju, pakkudes suurepärast pelgupaika 36. laiuskraadi karmi päikese eest. On ka juba lapsepõlvest toataimena tuttavaid laialehiseid pesueht kummipuid.
Lõunapoolkeralt pärinevad eukalüptid, lambiharjapuud, kasuariinid, norfolki araukaaria. Üks kauneim on Lõuna-Aafrikast pärit korallpuu (Erythrina) – aprillis veel üsna raagus võra kaunistasid ereoranžid õisikud. Eesaedades vohavad meil toataimed kallad ja nefroleebid. Linna ja ühtlasi saare põhjatipus õitsesid merekruusal Kapimaalt pärit sukulentsete lehtedega hotendotiviljakud. Nende õied on nagu hiiglaslike keskpäevalillede omad.
Üks toredaim leid oli mu jaoks kohe laevalt tulles vanalinna servas mooniõitest punaselaigulises pargis: lisaks õlipistaatsiatele imelikud laiajuursed puud. Nende lehed, õied ja viljad olid selgelt meie aedadest tuttava rohttaime kermesmarja omad. Aga siin olid nad puude otsas! Küllap on tegemist Phytolacca dioica’ga, Lõuna-Ameerikast pärineva puuks sirguva kermesmarjaliigiga.
Roodoslinna pargid ja tänavaääred on kõik niitmata. Et aga seal Lähis-Ida viljakasvatushälli lähistel on kõrrelised peamiselt igasugu “viljad”, siis on pilt täitsa ilus. Ja milleks niitmisega vaeva näha, kui suveks on kõik niikuinii surnuks kõrbenud? Manjaana!

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411