Teisipäev, juuni 17, 2014
 

Petaloudes – ambrapuude pelgupaik 1.

Tapio Vares
Sõitsime Roodoslinnast bussiga saare sisemaale. Psinthosest näitas viit: Petaloudes 7.
Petaloudes, org Roodosel, on muudetud massiturismi osaks. Sinna veetakse bussitäite kaupa ekskursioone, millel osalejad saavad viieeurose piletihinna eest läbi kapata oru jalgraja. Kõigi sihiks on liblikad (Euplagia quadripuntaria), kes suvise leitsaku ja põua eest sinna massiliselt varju tulevad.
Kindlasti on puid vaibana kattev liblikatemeri võimas vaatepilt, kuid tegelikult on Petaloudes veelgi ainulaadsem varjupaik ühele teisele liigile. Nimelt ida-ambrapuule (Liquidambar orientalis). Enne jääaega levisid ambrapuud Mandri-Euroopaski, näiteks Saksamaa alal. Nüüd on nad säilinud vaid Edela-Türgis ja Roodose saarel. Tänapäevasel netiajastul on kummaline, et Roodose ambrapuude kohta pole peagu üldse mingit teavet. Kirjutatakse vaid aina Petaloudesest kui Euroopa ainsast ambrapuude kasvualast. Siiski pole see õnneks tõsi, Roodosel on teisigi ambrapuuorgusid. Paari neist jõudsime ise kohale. Kuid esimeseks sai teada-tuntud Petaloudes, mis on saare kõige rikkalikum ambrapuude kasvuala.
Ja nüüd olime siis teel sinna. Eluunistuse täitumine aina lähenes. Psinthose õitsvad früüganad oli muinasjutt omaette. Kõik need valge- ja lillaõielised kiviroosikud, igasugu puhmad ja põõsakesed, täis kimalaste suminat. Õhulise võraga kreeta mändide (Pinus brutia) all puhkesid õide viirukipõõsa stüüraksi (Styrax officinalis) valged magusalt lõhnavad lõhestunud kellukad. Igihaljendas jaanikaunapuu, värvitamm ja vahemere türnpuu (Rhamnus alaternus). Pisikesest allikaojast saime kosutuseks joogivett ja avastasime seejuures, et ta vuliseb pesueht mürdipõõsaste all.
Ning siis need maasikapuud. Nii harilikud (Arbutus unedo) kui punased (Arbutus andrachne). Punased maasikapuud oma silepunaste tüvedega olid väga pilkupüüdvad. Samas, lehtede poolest tundus, et männiku all vohavad rododendronid või laialehised kalmiad. Maasikapuid meie karmis põhjamaa kliimas kasvatada ei saa, ent laialehine kalmia on täitsa tore aseaine. Paraku pole tal sellist erilist punast tüve…
Õhtu jõudis kätte. Ületasime Profitis Iliase mäeharja ning laskusime tillukese kloostri juurde. Petaloudes oli siinsamas, ent kindlalt traattara taga. Tulla nii kaugelt kohale ja mitte jõuda ambrapuudeni?! Öösel telgis nägin õudusunenägu, et viimasel hetkel olime millegipärast siit Petaloudese servalt tagasi Eestisse sõitnud. Ahastasin: miks küll?? Millal ma enam sinna kaugele Roodosele pääsen? Väga veidral kombel nägi reisikaaslane Erko samasisulist und.
Õnneks olime ärgates ikka sealsamas Roodose saarel. Tõusnud päike ujutas üle maasikapuude punased tüved. Mesilased sumisesid früügana õites. Hele-hele-koobaltivärvi väina taga sinetasid Kreekale kuuluv Symi saar ja nüüd Türgile kuuluvad Väike-Aasia mäed. Vanasti oli seal tegelikult samuti Kreekamaa, enam paraku mitte.
Tee laskus mööda serpentiine aina allapoole, aina lähemale meie sihtmärgile. Ilmus teine kohalik okaspuu-metsaliik: laiuv harilik küpress. Ilmelt nagu sünge sagris seeder või kalifornia ebaküpress või… Kuid küpressidesse süvenemine pidi ootama. Sest siinsamas olid ju ambrapuud.
Ja kell 8.10 hommikul, neljapäeval, 17.  aprillil jõudsime oma palverännaku sihile: otse tee servades ilmusid äkki AMBRAPUUD. Kohal!
Puud olid juba täies lehes. Tumekorbalised tüved kandsid rässakakujulist, peenelt lõhestunud lehtedega mattrohelist võra. Lehestikust tumendas pruune mulluseid seemnepalle. Kõrval pladises kalju seest välja allikanire, ümber juusadiantumid. Kõrval, liiga tee servas kasvav ambrapuu oli maha raiutud, ent jonnakalt võsus känd uuesti. Nii püha see jääajaeelne relikt seega pole, et viimne kui üks võiks puutumatult vohada. Muljusin lehti, küünistasin koort. Loodetud magusa viirukilõhna asemel jäi kleepuvatele näppudele külge tärpentiinilõhn. Tjah, kujutlesin paremat aroomi ette. Kuid oma välimuse poolest ületasid ambrapuud mu ootusi. Arvasin, et on teised üsna vahtra moodi, kuid siiski on ambrapuu täitsa omaette tegelane. Vahtratega pole tal mingit sugulust, kuulub hoopis koos raudpuu, võlupõõsa ja nõiapuudega nõiapuuliste (Hamamelidiaceae) sugukonda.
Võtsime ambrapuuallikast vett ja astusime seejärel lahtisest väravast sisse. Et liblikahooaeg polnud veel alanud, saime tasuta. Ka oli turiste veel hõredalt.

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411