Reede, aprill 4, 2014
 

Vaikne tund rahutus ametis

Helja Kaptein | Hiiu Leht
Kui politseipatrull alustab tööd, siis ei või nad kunagi ette teada, mis neid valvekorra jooksul ees ootab, rutiin on selles töös välistatud, ütles välijuht Moonika Raudsepp enne, kui ajakirjaniku patrullsõidule kaasa võttis.
Olin juba ette elevil, kui ühel teisipäevahommikul toimetuse eest politseivärvides bussi istusin. Roolis oli patrullpolitseinik Marko Kallas, kõrval sülearvuti taga istus välijuht Moonika Raudsepp. Uurisin, kas nad sõidavad alati koos ja sain teada, et paariline, kellega koos patrulli minnakse, vahetub ja see sõltub töögraafikust. Põhipatrullis on alati kaks liiget ja nemad reageerivad väljakutsele ööpäevaringselt.
Politseiauto raadiosaatja, mille abil saab kogu aeg sidet pidada Pärnus asuva operatiivteabeteenistusega, rääkis midagi vaikselt, kui me autonina lennujaama poole pöörasime.
Silma hakkas ka igasuguseid karbikesi, mida tavautol armatuurlaual pole. Küsisin ja sain teada, et need on kiirusemõõtja ja filmikaamera ning igasugune muu erivarustus, mida vaja ettetulevate sündmuste lahendamiseks.
Uurisin, mida Moonika autos arvutiga teeb ja ta selgitas, et sealt on tal ligipääs igasugustele andmebaasidele ja võimalus kontrollida nii isikute kui sõidukite andmeid. Tänapäeval ei pea autojuhid ju enam juhiluba, kindlustuspoliisi, tehnilist passi ja muud sihukest kraami kaasas kandma.
“Sõitke julgelt mööda!”
Liikusime politseibussiga lausa tigudes, spidomeetri osuti seisis 40 peal. Moonika Raudsepp rääkis, et patrullauto aeglasel sõidul on põhjus ja julgustas juhte mööda sõitma: “Me ei takista liiklust, vaid jälgime ümbrust.”
Marko Kallas selgitas, et piirkiirusel ringi tuhisedes ei suuda autosolijad märgata, mis teeäärtes toimub, aga ka seda politseinikud jälgivad. “Kui keegi metsas pikali on, siis mööda vuhisedes me seda ei näe,” tõi ta näite. Ta rääkis, et on olnud juhtumeid, kus sõites märkad silmanurgast midagi imelikku, pidurdad ja tagurdad. Lähemalt uurima minnes selgub, et kraavipõhjas lamab joobes mees, kes politsei sekkumiseta olnuks hommikuks juba alajahtunud.
Sain kinnitust teadmisele, et politseipatrull võib vajadusel sõita ringi ka eravärvides autoga ja kanda erariietust. “On valdkondi, kus politseivormis ei saa teha tööd sama tulemuslikult kui erariietes,” selgitas Raudsepp ja tõi näiteks alaealised ja nende seaduserikkumised.
“Miks te just Pühalepa valla ette võtsite, kas kusagil on midagi juhtunud?” “Kui politseimaja väravast välja sõidame, viib meid marsruut igal korral erinevatesse kohtadesse” selgitas Raudsepp. Ta rääkis, et iga ekipaaž mõtleb välja teekonna, mis haarab saare ühe nurga, sest ööpäevaga ei suuda ühe autoga läbi sõita kogu maakonda. “Pigem jaotan Hiiumaa ära, iga kord suundume ise kanti ja muudame vaatluspiirkonda vastavalt operatiivsele vajadusele.
Kulgesime seekord külavaheteid pidi, aga nädalavahetustel hoiavad politseiautod rohkem lõbustusasutuste ligi, sest need kohad nõuavad rohkem tähelepanu.
Rahvasummas juhtub ikka arusaamatusi ja seepärast on politsei teravdatud tähelepanu all ka üritused, kuhu koguneb palju inimesi. “Kus on palju rahvast, seal võib ka n-ö jama tekkida,” ütles Raudsepp. Politseinike kõige töörohkem aeg on igal aastal jaanipäev ja alles vahetuse lõpus julgevad piduööl patrullinud politseinikud öelda, kas jaanipäev oli rahulik või tõi ootamatusi.
Samas on vaiksemaid piirkondi, kuhu tehakse üllatusretki. “Loota, et Hiiumaal on kohti, kuhu politseipatrull ei satu, küll ei tasu,” kinnitas Raudsepp.
Vaikne tund
Selle tunni aja jooksul, mis me ringi tiirutasime, ei tulnud ühtki väljakutset ja ka maanteel ega poetagustes ei hakanud midagi halba silma. Kuid see ei tähenda, et kõik valvekorrad nii rahulikult mööduks. Eriti suvel.
Moonika Raudsepp rääkis, et kümne aasta pikkuse töö järel oskab ta juba ette aimata, mis probleem ees ootab, kui väljakutse tuleb mõnele politseile teada-tuntud aadressile, suvel seevastu on saarel palju võõrast rahvast ja olukorrad võivad vahel olla ootamatud.
Uskuda või mitte, aga mõnele hiidlasele meeldibki talvel arestikambris rohkem, kui omas kodus olemine. “Teevadki mingi pättuse, et ära viidaks,” kinnitas Raudsepp.
Nädala keskel tuleb ette avaliku korra rikkumisi. Nii näiteks unustavad mõned, et avalikus kohas ei tohi alkoholi tarvitada või siis on keegi joomase peaga kuskile magama jäänud.
Vahel võib keset päeva roolist leida ka joobes juhi. “Liiklustihedus on saarel hõredam, aga inimeste käitumine samasugune kui mujal Eestis,” tõdes Raudsepp.
Marko Kallas tõi välja ühe plussi, mis käib koos vähese rahvaarvuga ja teeb elu saarel turvalisemaks – kui suuremates linnades teenindavad politseipatrullid vaid väljakutseid, siis Hiiumaa politseinikel on aega tegeleda ka liiklusjärelvalvega ja jälgida avalikku korda.
Juhtumid, mida mäletad
Kuna Moonika Raudsepal sai äsja täis kümme aastat politseitööd ja sel puhul tunnustati teda teenistusristi ja välijuhi teise järgu märgiga, küsisin, miks ta sellise ameti valis.
“Politseikooli õppima asudes on igal inimesel omad ettekujutused, mis ei pruugi alati reaalsusele vastata. Lähed kooli, käid tutvumispäeval ja mõtled, kui põnev see töö on,” meenutas Raudsepp. “Õppima asudes ma ei mõelnud, et see tähendab ka öiseid ülevalolemisi, ohtlikke olukordi, mida poleks osanud ettegi kujutada. Tööle asudes tajusin, et kõik on hoopis teistsugune, aga aegamööda tekib siiski igapäevarutiin ja harjud,” ütles Raudsepp.
Väljakutse tehakse tavaliselt meeletute emotsioonidega ja on selliseid, mis teevad ka kogenud politseiniku ärevaks. Näiteks sai Raudsepp teate, et isa peksab oma lapsi. “Operatiivteabeteenistusest öeldi, et nad kuulevad isegi telefonis, mis möll seal käib, sellisel juhul reageerid teisiti kui tavaväljakutsele,” ütles Raudsepp ja kinnitas, et politseitöös tuleb kokku puutuda ka äärmuslike olukordadega. “Kõige raskemad ongi lahendada olmetülid, kus pereliikmed kaklevad ja sa ei tea, kas viia ära üks või teine osapool, et olukord rahuneks,” ütles Raudsepp. Selliste olukordade lahendamine võtab aega ja nõuab politseinikult ka mõningaid teadmisi psühholoogiast.
Politseinikud peavad oskama anda ka esmaabi, sest sageli jõuavad nad sündmuskohale enne kiirabi. “Kõik need krambitajad alkohoolikud, kes kaineks hakkavad saama, ja verejooksuga patsiendid tuleb esmaabi saabumiseni stabiilsena hoida,” selgitas Raudsepp.
Ka oma esimest surnuga seotud väljakutset mäletab Moonika siiani. See oli aastal 2003, kui ta oli patrullpraktikal Lasnamäel. Vahetuse lõpp, 30 kraadi sooja ja surnukeha oli korteris olnud ehk juba paar nädalat. Töölt tulles läks ta ühiselamusse ja käis kolm korda duši all, aga tunne, et kõik haiseb, jäi ikka. “Nina salvestab lõhna, kuigi teised seda enam ei tunne,” ütles ta. Samas tõdes ta, et niisuguseid asju tuleb võtta mõistusega ja kõigest saab üle.
Pigem teeb Moonikale muret, et pikka aega vahetustega töötamine toob kaasa ka unehäired: “Pidevalt ööpäevast režiimi vahetades on organismil raske lõpuks aru saada, kas on öö või päev!” Marko, kes politseis on töötanud alles viis aastat, ütles, et temal seda muret veel ei ole. Samas tunnistas ta, et ei tahaks terve elu olla patrullpolitseinik: “See on töö, mida teed mingi aja ja siis tahaks areneda edasi mõnes teises politseitöö liinis.”

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411