Teisipäev, aprill 22, 2014
 

Heistesoo taimharuldused

Tapio Vares | Hiiu Leht
Heistesoo tähendab tegelikult kahte eri asja: sood ja küla. Ma polnud sattunud seni veel kummassegi.
Mis parata, Heistesoo on juba kord selline metsade keskele peitunud piirkond, kuhu suur maantee ei vii. Seda enam olin nüüd paljulubavate avastuste eel põnevil.
Enne külasse jõudmist viis Märjakaasiku poolt lähtuv tee riivamisi mööda Heistesoost, ehk siis soost endast. Esimene pilk sellele taimestikulisest üsna kuulsale soole valmistas paraja pettumuse: ainult suvaline pillirookõrrestik. Hoopis enam paelusid mind teeperve näsiniinepõõsad ja väike kogum vesikanepi kuivanud mulluseid varsi. Harilik vesikanep (Eupatorium cannabium) on mulle tundmatu taim, sest kodusel Ida-Hiiumaal seda liiki ei kasva. Mandril ja Saaremaal on vesikanep üsna sage, Hiiumaale jagub aga miskipärast vaid mõni leiukoht, kõik just Kõpu poolsaarele ja selle lähedale koondunud.
Aga noh, kui soo, siis soo. Märtsikuu päike siras kevadiselt, ent veel kattis enamust sood tugev jääkilp, mis hõlbustas liikumist. Aegamisi ent järjekindlalt hakkas Heistesoo mind oma lummusesse saama. Midagi sarnast kogesin kunagi ka Kukka soos. Sest mõlemad ei ole mingid tavalised “hapud” rabad, vaid lubjarikkad allikasood. Kõik on sellistes teisiti kui rabas. Nii Heistesooski. Hea küll, männi- ja kuusejässid, lausa põlvepikukesed männibonsaid, mõni kääbuskuusk ja vilets sanglepp oli veel üsna harjumuspärane. Aga peagi märkasin, et silm ei seleta üldse kanarbikulisi. Isegi turbasamblaid jagus vaid paar harva punast mättapalli. Soo serval ilmus küll mõni mätas üksikute sookailude, harvade pohlade, kanarbike ja kukemarjadega. Kuid need kadusid üldises pildis sama hästi kui ära. Heistesoo ei ole marjasoo, ta on lõikheinaliste ja  orhideede maailm. Käpalisi peaks sinna minema kaema varasuvel. Praegu silmasin vaid mõnd kuivetunud käoraamatu vart, soos kasvavat ka kahkjaspunast sõrmkäppa. Aastaringselt paeluvad pilku aga lõikheinalised – sepsikad ja mõõkrohud.
Heistesoo haruldasim taim on mustjas sepsikas (Schoenus nigricans). See sooja atlantilise kliimaperioodi jäänuk on Eestis püsima jäänud vaid Lääne-Saaremaale ning Hiiumaale. Hiiumaal on kõigest üks leiukoht: just täpselt Heistesoos. Mu esimene korralikum tutvus sepsikatega sündiski nüüd seal. Esiteks meeldib mulle juba isevärki nimi: sepsikas. Mida see õigupoolest tähendama peaks?
Eredas varakevadises päikses nägid sepsikad õige toredad välja: hõredad kuni jalakõrgused siidised puhmasiilid. Osaliselt olid nad rohelised-haljad, mõnedel siilidel mustendasid mullused õisikupead. Võis arvata, et olingi suure harulduse leidnud. Tegelikkus polnud teps nii lihtne. Tegelikult olla Heistesoos valitsev hoopis pruun sepsikas, kes on küll ka vaid peamiselt Lääne-Eestis leviv liik, ent siin tavaline. Tema eristustunnuseks on kleenuke õisikupea ja sellest mitte eriti kõrgem aluselt lähtuv kandeleht. Mustja sepsika pea on aga lopsakalt lai ning kandeleht õisikust kaks korda pikem.
Ja ma leidsingi pikkade kandelehtedega õisikupäid! Aga… need pead olid kaunis lahjad. Muidugi peaks minema Heistesoosse mustja sepsika jahile suvel, sest siis on lootust sealsed mõned puhta liigi mättakesed ehk üles leida. Kõik sedakorda leitud võin aga arvata küllap hübriidiks. Nimelt annavad kaks sepsikaliiki omavahel kergesti ristandit, kes on mustjast sepsikast märksa laiemalt levinud. Kuid küllalt sepsikatest!
Heistesoo üldse kõige tavalisem taim on hoopis lääne-mõõkrohi (Cladium mariscus). Siiamaile levis ta soojal atlantilisel (boreaalsel?) kliimaperioodil. Nüüd on kliima jahedam ja mõõkrohi meil tavaliselt ei vilju. Seega on kõik praegused kasvukohad kauge mineviku jäänukid, kus mõõkrohi end siiski päris hästi tunneb. Tema elus püsimise tagab vegetatiivne paljunemine ja selles on ta kõva tegija. Sest näiteks Heistesoo ongi eeskätt mõõkrohusoo. Algul jäi idaosas silma mõni suur kogumik, enamus läänepoolmikust oli aga üksainus avar mõõkrohustu, ei ühtegi teist taime! Ka eraldi asetsevas soo põhja-loodeosas moodustab avara välja mõõkrohi. Käies kahises kõrvus pidevalt  vastu kummikuid pekslev rohustu; pooleldi talvehaljas, karmide lehtede padrik. Mõõkrohu lehtede servad on teravate pisikeste hammastega ja ülevalt alla ei tohi neid peos tõmmata, siis on kohe veritsevad haavad järel. Huvitav, kas mõni loom üldse sööb mõõkrohtu?
Lääne-mõõkrohi pole Heistesoos eriti kõrge, peamiselt kuni puusani. Kas põhjustas kiduravõitu kasvu mullune põuane ilmastik? Muidu sirguvat mõõkrohi märksa kõrgemaks. Olen Tihu Keskmise järve äärest kunagi päevikusse üles tähendanud lausa mehekõrguse mõõkrohupadriku olemasolu. Küllap olid nii kõrged siiski vaid õisikuvarred, mitte lehestik.
Lääne-mõõkrohi on Kõpu soodes tavaline, samuti Tihu kandis. Veel on teada leiud Tahkunast Kodeste soost ja Emmaste kandist Prassi järvest. Huvitav, mis on saanud Kärdla lähiste leiukohast? Olen seal küll käinud kammimas, kuid ei mingit mõõkrohtu. Üldlevilalt on mõõkrohi Lääne-Eesti taim, põhjapoolseimad levikupunktid on Tallinna lähistel  ja Ahvenamaal, tähelepanuväärne on selle liigi esinemine varem Järvamaale kuulunud Jäneda Kalijärves ja Siniallikatel.
Muide, mõõkrohi on väga hea katusekattematerjal. Erinevalt karmi konkreetse tulemusega pilliroost on mõõkrohukatused mõnusalt pehmevormilised pahmakad. Selliseid on ajast aega tehtud näiteks üle mere Bornholmi saarel. Huvitav, kas Kõpus või Saaremaal pole minevikus mõnd mõõkrohukatust ehitatud? Nüüd on see kauge soojema kliima jäänuk mõistagi looduskaitse all. Ehkki Heistesoos mõõkrohustikes ringi kahlates ei tundu ta üldsegi haruldane, lausa ülitavaliseks muutub. Kuid piisab vaid soost lahkuda, kui juba küsid endalt: kuhu küll kõik mõõkrohud jäid…?

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411