Teisipäev, märts 11, 2014
 

Vahtrepa panga jääjoad

Tapio Vares
Ei mäletagi, millal viimati Vahtrepa ehk Kallaste pangal sai käidud. On teine kuidagi omaette kohas, niisama sinna ei satu.
Nüüd siis aga juhtus, et sattusin. Ja ülimalt õigel ajal, veebruari lõpupoole. Juba pank ise üllatas üksjagu. Olin unustanud, kui kõrge astang seal kuuse-männi metsas alla kukub. Ja väga toredalt vormirohke on sealne kuni 4 m kõrgune pikk kaljude jada. Ühes kohas lihtsalt tükike paeseina, teisal ilmuvad ebamäärased ümarad vormid, mis kätkevad endas 400 miljonit aastat tagasi siluri ajastu madalmeres settinud korallide, sammalloomade ja stromatopooride jäänuseid. Ning siis trepi pool kaks ülestikku kaljueendit nagu hiiglasuured riiulid. See on ainus koht Hiiumaal, kus tugevagi vihma eest looduslikku peavarju leiab.
Viimati ulatus meri neid kaljusid murrutama umbes kahe tuhande aasta eest. Nüüdseks on ta kaugele taganenud ja pank peitunud sügavale metsa. Peamiselt okaspuudele toovad veidi vaheldust mõned sarapuud, kuslapuud, kaljuselt räästalt sirguv korbalise tüvega kask. Nagu üle maantee väiksemal pangal, haljendab siingi pangapealsel ja rusukaldel kohev igiroheline sammaldemaailm.
See tore kaljustik tekitas mus niigi ohhoo-efekti. Kuid veel rohkem “ohhoosid” tegin ma jääjugasid silmates. Teadupärast pole peale Kurisu neeluaugu pisikese veeastangu Hiiumaal rohkem looduslikke jugasid. Kuid tuleb välja, et Vahtrepal võib soodsatel talvedel tekkida terve jääjoastik!
Ma ei teagi, kas Eestis kasutatakse sellist mõistet nagu jääjuga. Lätis aga küll. Need moodustuvad talviti pae- ja liivakivikaljudele, millel muidu aastaringset vooluvett ei esine. Põhja-Eesti klindil tekivad muinasjutulised jäälossid nii päris jugadele kui küllap mujalegi kaljurandi serva.
Igatahes avanes tol veebruari õhtupoolikul seal Vahtrepa pangal täiesti uskumatu vaatepilt: lopsakroheline samblavaip ülal ja ümber ning siis paarimeetriselt kaljuseinalt alla rippuvad piimvalgete purikate read, ühes kohas edasi alla valgudes, justkui tillukest liustikku moodustades.
“Olen ma ikka Hiiumaal?” pidin endalt mitu korda küsima. Jah, Vahtrepa samblarohelise metsapõue jääjoad on Hiiumaa mõistes looduse ime. Võib-olla moodustuvad samblaräästailt vaikselt tilkuvad veed jäätudes jääjugasid seal pea igal talvel? Või olid selleks eriliselt soodsad tingimused vaid tänavu? Sest jaanuaris läks peale lausvihmasid järsult külmaks, veed aga aina nõrgusid metsa all maapinnal edasi, et siis kaljudelt tilkudes järjest jäätuda. Ning lund sadas väga napilt ja see ei suutnud tekkivat võlumaailma kinni mätsida.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411