Reede, veebruar 28, 2014
 

Müstilised soolaaugud

Tapio Vares | Hiiu Leht
Kui ma mõne aasta eest oma esimesel Õunaku avastusretkel käisin, trehvasin tagasi bussipeatusse minnes üht külanaist, kes küsis, et kas ma ikka soolaauke kah käsin kaemas. Lubasin kunagi hiljem need käsile võtta ja kiirustasin bussi peale.
Soolaaugud? Kas järjekordne hiidlaste luiskelugu? Siiski arhiiviandmed ja kirjasõna kinnitavad, et Hiiumaal muiste tõepoolest soola tehti. Kas just nii võimsates kogustes kui väidetakse, on iseasi. Võis ka olla, et suurem osa soolast hoopis ülemere salakaubana toodi ja kohapeal vaid moepärast lisa aurutati. Ehk siis n-ö soolapesu nagu rahapesu.
Kohanimi Salinõmme kõneleb enda eest. Praeguseni leidub siin omapäraseid mere ja maa vahepealseid alasid, kus aegade jooksul merevee ajutistes pealetungides ja siis aurudes on pinnase soolsus suurenenud ja siin asub üks Eesti suurem soolakutaimede kasvuala.
Aga Õunaku? Kujutlesin paari auku kusagil selle toreda salumetsalise seljandiku jalamil. Ja siis unustasin kogu selle veidra loo.
Kuni hiljuti tuttav mainis, et kui ma tahan, võib ta mulle Õunaku soolaaukude asupaiga kätte juhatada. Temale näitas neid omakorda kohalikust talust pärit Virve Penkin. Virve lapsepõlves olnud ala täitsa lage ja siitkaudu käidud üle madalmere Kassarisse. Nüüdseks on aga ümbrus metsa kasvanud ja vana kalurite radagi lõplikult hääbumas.
Iseenesest on neid auke leida üsna lihtne. Tuleb Käina poolt tulles enne Õunaku bussipeatust keerata paremale ja pikka sirget pidi sõita kuni järsu kurvini, kus kruusatee keerab vasakule ja selle veeres on umbtee märk. Otse edasi suunduv roopapaar viib aga mereni. Sellest teede hargnemiskohast tuleb pöörata mööda vaevuaimatavat rada paremale, ehk siis edelasse. Mööda kitsesöögimajast, mingil hetkel tuleb risti ette kraav, millest saab üle hüpata lähestikku kasvavate puude juurtelt. Ja kohe vasemal on esimene auk, siis otse edasi tuleb teine, millest vasakul olev väike lohk näikse kah kuidagi kahtlase moega. Selle teise suure augu servas mõõtsin jalgadega umbkaudseks läbimõõduks 35 jalga. Tollest edasi tuleb veel kaks auku.
Kui pisike kõrvale jätta, siis kõik neli suurt auku on hämmastavalt korrapärase ringja kujuga. Keskosas oli vesi jääle tunginud. Arutlesin, et teab kui sügavad need üldse on, ehk mingid lombikesed? Mu teejuht meenutas seepeale oma üht varasemat kevadist käiku siia. Siis oli vesi madalam ja kaldaäärtes paljastus järsk pinnas, kujult meenutasid kaldad potti või pada, mille keskel tumendav vesi lõi lõputu sügavuse mulje. Kahetsesin, et mullu kuival suvel siia ei sattunud, oleks ehk näinud, kui sügavad need augud õigupoolest on. No vaevalt nüüd teab mis põhjatud. Ega need mingid meteoriidikraatrid ole!
Aga äkki ongi meteoriidikraatrid? Väliselt justkui küll, eriti esimene auk, millel ringvall kõige selgemini välja joonistub. Tore oleks maavälist teooriat uskuda, aga vaevalt see tõene on.
Igasuguseid mõtteid ja kahtlusi tärkas mu peas ja uudishimu täpsemalt teada saada. Nii seadsin juba järgmisel päeval sammud Kärdlasse Pikka majja, kus värske soolaauguline, st mina, juhatati Helgi Põllo jutule. Kuid täpseid vastuseid ei osanud välja käia temagi. Teada igatahes on, et Õunakul (Aunakul) umbkaudu  aastatel 1584 kuni 1592 soola toodeti, nagu kirjutab Nõukogude Hiiumaas 1974. aasta 4. juulil Leo Tiik. Ma ei hakka selle lõike siinkohal ümber kirjutama. Niipalju vaid, et üle 400 aasta tagasi jõudis Rootsi kuninga Johan III kõrvu väide, et Aunakul asub kaev või allikas, mille vesi on tunduvalt soolasem kui merevesi. Kas see tõesti just nii soolane oli, kuid maadevahetamised seepeale lahti läksid ja soolatootmine mõneks ajaks kah.
Aga kuidas soola tehti? Hiiumaa ei ole ju mõni Vahemere-saar, kus tulisoolasest veest lihtsalt päikse jõul sool välja sadestub. Siin peab ikka soolveekatlale tule alla tegema ja keetma ja keetma… Kas olid need Õunaku augud merevee kogumiseks ja kõrval köetavates kateldes soola aurutati?
Nüüd peaksid need ilusad kinni kasvamata vabaveelised sõõrid olema juba üle 400 aasta vanad. Natuke raske on seda uskuda. Küllap võis nendel hilisematel sajanditel mingi lisakasutus olla. Aga milline? Noh, võib-olla leotati seal hiigelkogustes lina? Ega muud targemat pähe tulegi. Või pole need üldse NEED 400aastased soolaaugud?
Üks tõepärane võimalus võiks olla ka järgmine, 1938. aastal Mari Suitsu (Kukka küla) suust: “…endisel ajal pole siin soola müügil olnud ja inimestel olnud soola toomine Soomest raskendatud, sest randrüütlid (= vene soldatid) tegid soola maale toomisele takistusi. Siis inimesed valasid soola randas kuhugile auku ja pärast tõid sealt soolast vett igapäevaseks tarvituseks.”
Tundub, et Õunaku väidetavad soolaaugud vaid tekitavad küsimusi, pakkumata kindlaid vastuseid. Aga nii tegelikult ongi huvitavam. Samavõrd vastuseta küsimusi täis paik on näiteks Põhilise leppe kivide hunnik Suuremõisas, too  tuntud turismiobjekt. Kas võiks ehk luua väikese loodusraja, mis viiks Õunaku soolaaukude juurde? Ümbritsev lehtmets on õige omanäoline ja selle keskel losutavad “kraatrite” ringid üpris müstilised.

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411