Reede, jaanuar 24, 2014
 

Noorim peavarahoidja töötab Hiiumaal

Liina Siniveer | Hiiu Leht
Sügisest Hiiumaa muuseumi peavarahoidjana tööle asunud Kadri Kuusk (29) on nüüd ilmselt Eesti maakonnamuuseumide noorim peavarahoidja.
Tekstiilikunstnikuks õppinud Kadri on üles kasvanud väikses Kõrgessaare kandi Isabella külas ja kasvatab nüüd sealsamas oma kaheaastast poega Joonast. Rääkisime temaga ta sünnitares ning sinatades, kuna oleme Kadriga hõimlased.
Sügisel astusid Helgi Põllo kingadesse, hakkasid tegema peavarahoidja tööd, mida tema tegi 34 aastat – kuidas end selles rollis tunned?
Helgi Põllo kingad on mulle kindlasti suured. Ja loomulikult on vastutus hästi suur. Kõigile rahustuseks võib öelda, et Helgi ei ole muuseumist ära läinud, vaid kannab nüüd teadusdirektori austavat ametinimetust. Alguses oli mul tõesti hirm, et inimesed eeldavad automaatselt, et mina peavarahoidjana oman koos uuenenud tiitliga samasugust üüratut teadmistepagasit nagu Helgi. Kui ma vahel kuulsin, kuidas inimesed muuseumisse helistasid ja küsisid Helgi käest, et räägi mulle nüüd sellest pitsist või sellest pastoraadist või selle talu kuuenda põlve Juhanist,  ja Helgi kohe rääkiski, siis ma mõtlesin, et kui nüüd kõik tahavad ka minuga kohe pitsist pastoraadini rääkida… Aga õnneks annavad hiidlased mulle veel kohanemisaega.
Oled sa siis praegu kõige noorem peavarahoidja?
Oled kuulnud seda nalja: võtsid endale nii vana naise, otse muuseumist… Ega ma nüüd päris piimalõhnaline ka ei ole, saan aasta lõpus juba 30. Hetkel võin ma tõesti oma ametivendadest-õdedest kõige noorem olla, kuid kindlasti ei ole ma selle vanusega muuseumimaastikul ajalugu teinud. [Vahemärkusena olgu öeldud, et Helgi Põllo asus peavarahoidja ametisse kohe ülikoolist tulles, vaid 23aastasena – toim.]
Kas see pakkumine kõneleb sellest, et sind peetakse tugevaks tegijaks?
Viljandis õppides spetsialiseerusin muuseumitööle. Seal oli mul kaks suunda: muuseumitöö ja   tekstiilikujundaja. Hiiumaa muuseumis töötan juba 2008. aasta juulist. Nii et enne peavarahoidjaks saamist olin ma muuseumis juba üle viie aasta tekstiilikoguhoidjana tööl olnud. Ja ma arvan, et mul on elus õnne ka olnud – õiged asjad on ise tulnud minu juurde.
Kuidas sattusid Viljandisse tekstiilikunsti õppima?
Nagu ikka, on inimene kõige targem keskkooli lõpus, siis kergitaks kaabut ja läheks maailma vallutama. Mina olen ennast väiksest peale seostanud õmblemise ja moetööstusega. Mu ema on õppinud juurdelõikaja. Juba algklassides tegi ema lõikeid ja mina õmblesin kokku. Keskkoolis käisin Tallinna kunstigümnaasiumis. Seal sain katsetada erinevaid tarbekunstivaldkondi, kuid keskkooli lõpuks oli ikka tekstiil see, millega tahtsin jätkata.
Kunstikooli lõputööks tegin Reigi rahvariided: kudusin kanga, heegeldasin pitsid. See oli ilmselt esimene kord, kus ma süvendatult hakkasin rahvakunsti vastu huvi tundma, selline murranguline hetk. Lugesin raamatutest lisa, käisin esimest korda Hiiumaa muuseumi Pikas Majas, sain liinibussis teel Kärdlast–Laukale Helgi käest kiirkonsultatsiooni, millist pilu, millist pitsi, mis pidi volti panna. Viljandi on Hiiumaalt vaadates ikka valgusaasta kaugusel, ning tollal oli selle eriala nimetus veel rahvuslik käsitöö ja talukujundus. Ma mõtlesin – mis talukujundus!? Minust saab maailmakuulus tekstiilikunstnik, trendilooja! Aga ma läksin Viljandisse sisseastumiskatsetele ja nende nelja päeva vältel sain ma aru, et ma olen nii õiges kohas kui üldse saab. Viljandi kultuuriakadeemia periood on minu elus väga olulist rolli mänginud. Eelkõige seetõttu, et ma sain olla siis noor, ambitsioonikas ja kirglik rahvakunstihuviline. Õppisin, mida tähendab töö tegemine, kui sisemine põlemine on nii suur, et ööpäev on kummist ja tunde ei loeta. Sest nii kui lõppesid loengud, hakkasime kuskil lõnga värvima, käärisime lõime ja tegime seda tõelise lustiga. Igal vabal hetkel või koolivaheajal rippus mõni sukk või vöö näpu otsas.
Kas hakkasid Hiiumaa plusse kaugemalt rohkem nägema, et ikkagi tagasi tulid?
Ma olen kogu aeg teadnud, et ma tulen Hiiumaale tagasi. Olen elanud Lasnamäel, Norras ja Viljandis ning mitte ükski koht ei küündi Isabella külani Hiiumaal. Kui ma Viljandis kooli lõpetasin, siis tulin sisuliselt lõngakott ühes käes ja kangasteljejupid teises. Ma olin ja olen siiamaani valmis Hiiumaal kõike tegema, et siin elada. See, et ma sain kümme päeva hiljem Hiiumaa muuseumisse tööle, on jälle üks järjekordne vedamine või saatuse märk olnud minu elus. Mind on Hiiumaa väga hoidnud ja andnud mulle kogu aeg tööd ja leiba. See on selline vastastikune suhe kodusaarega.
Miks sa ei kahelnud, et tuled saarele tagasi?
Minu juured on siin soos kinni. Juba väiksest peale, kui sugulased kokku said ja hakkasid valjuhäälselt lugusid pajatama, milline vägev mees oli minu vanavanaisa Arusoo Jaan, tekkis minus tunne, et ma põlvnen ühest väega suguvõsast ja ma pean jätkama nende inimeste asjatoimetusi siin.
Kes on su eeskujud?
Mul ei ole ühtegi kuulsat eeskuju olnud. On olnud väga palju mõjutajaid ja kõik millegipärast naisterahvad, kes on mulle õigel ajal öelnud õigeid asju.
Mis on endale loomingust kõige südamelähedasem?
Käsitöövaldkonnast on mulle kõige hingelähedasem kangakudumine. See on nagu haigus – sa ei saa sellest lahti. Võid natukeseks ajaks eemale astuda, aga varsti leiad jälle ennast, lõimenutsakas käes, kangastelgede poole minemas. Kui mõtlen asjadest, mida kangastelgedel teha saab, siis kõige paeluvamad asjad on minu meelest pulmavaibad. Veimevaka ehteks tehti sageli pulmavaip või pulmatekk. Tänapäeva mehed hindavad naiste juures muid parameetreid kui sukakudumisoskust, aga 150 aastat tagasi oli tütarlapse käsitööoskus üks hinnatumaid asju. Lääne-Eesti pulmavaip on nii pöörane nii tehnika kui värvide mõttes. Kudumine võtab kaua aega: kood vaipa kuus millimeetrit tunnis ja siis sa teedki seda mitu-mitu kuud. See on minu jaoks selline kunstnikuväljakutse: kavandamine, lõngade värvimine, ruudupaberile ringijoonistamine ja lõpuks tuleb need hullutavad vastandvärvid kokku panna. Olen pulmavaipu kaks tükki teinud ja neid võiks tõesti veel kududa.
Kas ka praegu teed tellimustöid?
Ma ei tea, kuidas teistel noortel emadel on, aga mina olen õhtuks nagu koomaeelses seisundis ega ole lihtsalt suuteline minema teise tuppa, sinna külma kütmata ruumi, et hakata kuduma. Praegu on mul telgede peale üles veetud kümme meetrit punast lõime. Ma olen ammu tahtnud oma vennale Arnole teha jõuluvanakostüümi otsast lõpuni ise, et koon kanga, õmblen kokku, teen vööd ja vildid. Ehk kui nüüd natuke soojemaks ja valgemaks läheb, saan kanga maha kootud ja uuteks jõuludeks jõuluvanale villase kuue selga.
Kuidas siis on kasvatada väikelast üsna kõrvalises Isabella külas?
Isabella küla on suurepärane koht lapse kasvamiseks. Ma arvan, et Hiiumaa üldse on tohutult hea koht laste kasvamiseks. Võib-olla teen linnainimestele liiga, aga kui pead õueminekust tegema lapse jaoks sündmuse, siis ma ei kujuta seda üldse ette. Siin kaob suvel barjäär õue ja toa vahelt ära, kogu aeg on uks lahti. Kuna ma ise olen siin üles kasvanud, siis loodan, et Joonasel tuleb sama õnnelik lapsepõlv kui minul.

 

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411