Laupäev, detsember 28, 2013
 

Mida armastab karekarvane rodo?

Seekordne jõulukuu on kui etteheide laisale aednikule. Sellisele, kel suvel peenrad rohimata jäid ja need ei mõtlegi silma alt valgesse vaipa peituda.
Õigemini polnud ma laisk, vaid suvel jagus nii palju muid tegemisi, et pidevalt umbrohuga võitlemiseks jäi aega napiks.
Nüüd jagus jõulukuusse õige mitu plusskraadidega kuiva päeva – rohi aga! Eks saigi üritatud, kuid see pole päris see. Päevad on nii lühikesed ja hoolimata plussilmadest tundus jõulueelne rohu kitkumine pisut kohatu. Eks suurem rohimine pea siiski kevadesse lükkuma. Manjaana!
Hoopis toredam sooja talveaja tegevus on ümber istutamine. Konti see ei murra ja kui taim suure mullapalliga ringi tõsta, ei pane ta kolimist tähelegi. Näiteks jäin silmitsema oma veel õige pisikest karekarvast rodo (Rhododendron hirsutum). Suve jooksul olid ta naabrusesse siginenud mitmed uued istikud, nagu ambrapuu, soosekvoia, lõhnav ebaküpress, Vasey rodo. Täiesti stiilipuhas USA idaosa kooslus, kuhu aga me oma Euroopa Alpidest ja Tatratest pärit karekarvane rodo justkui ei sobi. Tema asemele passiks hoopis kah Ameerikast pärit ahtalehine kalmia.
Ja nii ühel pööripäeva eelsel hommikul sai vangerdus üks-kaks tehtud. Kalmia sai rodo asemele, rodo leidis uue koha männimetsa serva, päikesele avatud kraavi äärsele pohla-mustika-kanarbiku nõlvale. Sealne paks looduslik kõdukiht on ideaalne rodopinnas. Sedasi peaks nüüd kõik kõige paremas korras olema.
Kuid on üks “aga”. Nimelt väidetakse kirjanduses, et karekarvane rodo on mitte pelgalt lupjataluv, vaid suisa lubjalembene, sobides näiteks hästi päiksepaistelisse kiviktaimlasse. Kui ma umbes kolm aastat tagasi selle rodo soetasin, istutasin ta siiski happelisse mulda. Ja ehkki happesus põhjustavat lausa lehtede kloroosi, pole seni seda juhtunud.
Teisalt kirjutatakse eesti keeles ilmunud rodoraamatus, et tegelikult ei kasva karekarvane rodo Alpides mitte otseselt lubjases mullas. Seal katab lubjakaljusid paks huumuskiht, mille pH on rododele klassikaliselt hapu: 5. Seega ei tohiks ta mul uues kohas hapus metsakõdus pirtsutama hakata. Pealekauba talub see liik hästi ka põuda. Näiteks tänavu suvel kuivas juurepall põhjalikult läbi, enne kui kastekannuga ligi märkasin minna. Läbikuivamine ei teinud rodole midagi häda.
Muide, mu tuttav viskas oma karekarvase rodo suvaliselt üsna lubjakasse aiamulda. Tulevikus on huvitav võrrelda, kumma taim on ilusam, kas see rodoliik on lubja- või hapulemb. Või on ühtlasi mõlemat korraga?
Karekarvane rodo on üldse igati nägus liik, omapärane väikeste karvaste lehtede ja juunis ilmuvate roosade õietrompetitega. Minu jaoks väike miinus on vaid tema aeglane kasv. Kuluvat lausa mitu aastakümmet, enne kui karekarvane rodo kolme jala madalukeseks põõsaks sirgub.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411