Teisipäev, november 26, 2013
 

Tarbepuidu varumisest rahvapärimuses

Harda Roosna | Hiiu Leht
[/media-creditMetsarahva puupärimus on osa meie pärandkultuurist ja säästlik looduskasutus on hakanud jälle juurduma meie inimeste teadvusse.
Oleme hakanud väärtustama oma esivanemate pärimuslikke tarkusi ja oskusi. Puhas puit majaseinas ja mööblina on hakanud tagasi tulema meie ellu. Üha rohkem kerkib maamaju, kus nii seinapalgid kui mööbel on oma metsast, kauakestvad ja väärikad.
Rahvapärimuses peeti puid ja metsa pühaks, seetõttu tekkisid olulised reeglid metsa kasvatamisel, eriti raiumisel. Põhimõtteks oli kirjutamata seadus, et metsast võeti ainult puud, mida parasjagu tarvis. Põhilise küttetarbe rahuldasid haod, ühe majapidamise kohta valmistati mitusada haokubu.
Tarbepuitu ehituseks ning laudsepa- ja tisleritöödeks raiuti kindlal ajal, kusjuures tähtis oli ka puu asukoht metsas, selle välistunnused, kõla jne. Reeglitest kinnipidamine pidi tagama puidu kõrge kvaliteedi ja vastupidavuse ilmastikule. See oli eriti tähtis palkseinte, ukse- ja aknalengide, sarikate ja muude välisõhuga kokku puutuvate ehitusdetailide puhul.
Vaatame, mida ütlevad selle kohta kättesaadavad kirjalikud allikad ning rahvapärimus nii meil Eestis kui kaugemal.
Ehituspuitu valiti otstarbe järgi
Juba prantsuse renessansiaja arhitekt Philibert De l´Orme kirjutab 1561. aastal avaldatud raamatus, et kvaliteetpuitu ei valita metsatüki lääneservast, sest selles osas on puu kõige halvem, üldiselt kiiva tõmbunud, murduma kalduv, sisaldab rohkem maltspuitu kui mujal, ka mädanikku on siin rohkem. Eriti sobimatu oli sellisest kohast võtta mööblipuitu. Puud metsa lõunaservas on parema kvaliteediga kui lääne pool, kuid soojas kasvanuna on need kuivavõitu ja ebaühtlasema puiduga. Metsa külmades osades, põhja ja ida pool säilitavad puud rohkem toitaineid, neis on paremini jagunenud niiskus, on paremini küpsenud ja neis on vähem maltspuitu. Parima kvaliteediga on puud metsatüki idaservas, nii et kõrget kvaliteeti nõudvat puitu nagu mööbli, akende ja uste valmistamiseks, tuleb varuda sealt või metsa keskelt.
Eri puuliikide kasvunõuded
Ka Põhjamaadest on juba paarsada aastat andmeid ehituspuidu kvaliteedi uurimise kohta. Märgitakse, et puud, mis kasvavad metsa või mäe põhjaküljel, on tavalisemalt sirgemad ja neis on tihedam, peenem, raskem ja kõvem puit kui lõunaküljel kasvavates. Oldi arvamusel, et ka puu põhjapoolne külg on kõige kõvem. Nii soovitati see märgistada ja panna palkhoone ehitamisel  väljapoole. Kõik vanad ehitusalased käsiraamatud määravad ehituspuu minimaalseks vanuseks 140–200 aastat.
Parimad männid kasvavad lahjas nõmmemullas, sest nii tekib aeglaselt kasvanud tiheda süüga puit. Kõige kvaliteetsemad kuused kasvavad soo serval. Puud, kust valitakse kvaliteetpuitu, peavad kasvama tihedalt, et tüvi oleks oksteta ja tihe. Keeritsjat tüve ei saa pidada heaks ei puusepatöödel ega ehitusel. Puu peab olema küps, mis tähendab seda, et kasv on juba peaaegu peatunud ehk viimased aastarõngad peavad olema võimalikult kitsad.
Männipuidu kvaliteet on näha selle toorest ladvast ja paksust korbast. Sellest kõrgemal on hea puu koor kollane ja võrkjalt täis õhukesi lipendavaid kooreribasid. Hea kuusk on terve, ilma vaigujooksuta, terve ladvaga, ning selle alumised, tihedas metsas kuivanud oksad ripuvad peaaegu otse alla.
Kui puu on langetatud, kontrollitakse selle kvaliteeti. Selleks soovitatakse kirvesilmaga lüüa puu ühte otsa. Kui samal ajal teises otsas kuulata kõrv vastu puud ning hääl on selge ja kajab hästi, on see märgiks, et puu on väga hea, terve, vigadeta. Mida vähem on kaja ja sumedam hääl, seda rohkem vigasid on puus. Selline kuulamine nõuab kogemusi, kuid asjatundja võib ka kasvava puu koputamisel tema headuse määrata. Kaja helitugevus ja kvaliteet sõltuvad ka ilmastikust ja pinnasest; seda tõendab nn resonants- e kõlapuit, mida saadakse kindlaks määratud kohtadest ja mida kasutatakse muusikariistade valmistamiseks.
Soome kogemuse järgi leiab heast puistust kõige kõrgema kvaliteediga puid umbes ühe sajast.
Tähtis on puu langetamise aeg
Caesari arhitekt Vitruvius kirjutas juba 2000 aastat tagasi, et tarbepuiduks tuleb okaspuud langetada talvel ja lehtpuud sügise alguses täies lehes. Viimased jäetakse laasimata, et lehestik aurustaks puust üleliigse vee.
Prantsusmaal määras Päikesekuningas 1660. a metsaseaduses langetamise ajaks 15. oktoober kuni 15. aprill. Napoleon lühendas seda ühe kuu võrra.
Rootsis tehtud tehtud koormuskatsetes selgus juba 19. sajandi lõpus, et detsembris enne talvist pööripäeva langetatud männipalk on selgelt tugevam kui jaanuaris–veebruaris langetatud. Samuti võitis detsembris langetatud puit 16 aastat kestnud mädanikule vastupidavuse katses veebruaris langetatu. Vana arusaama järgi oli talvel raiutud puidu vastupidavus suurem seetõttu, et mahlu on tüves minimaalselt ja puit kuivem. Tegelikult on puu niiskusesisaldus talvel isegi kõrgem kui suvel. See-eest on puuseente elutegevus pärsitud. Kõikjal aga arvati, et vääral ajal raiutud puit läheb koitama, imab sisse niiskust ja pehkib, omandades inetu värvuse, pakatab kuivamisel jne. Arvati ka, et hästi lõhenev puu saadakse langetamisel piki tuult.
Tarbepuu kuivatamine nõudis oskusi
Tugeva ja hea mööbli, igikestvate aknaraamide ja välisvoodrilaudade saamiseks tuli hoolikalt valitud ja langetatud puu õigel viisil kuivatada. Õigest kuivatamisest sõltus umbes pool puidu vastupidavusest. Pragunematut puitu saadi nii, et langetatud tarbepuud kooriti esmalt osaliselt ribadena, see aeglustas kuivamist.
Poolkuiv palk kooriti täielikult või tahuti kahelt poolt ja laoti kuiva kohta virna nii, et tuul pääses vahele. Umbes poole aasta pärast tuleb palgid ümber laduda nii, et alumised pooled pööratakse üles ja sisemised väljapoole. Nii peavad palgid seisma vähemalt kaks aastat. Alles seejärel saetakse need plankudeks või laudadeks, mis omakorda peavad soojas ruumis veel mitu kuud kuivama.
Parim puusepapuit saadakse mitmeaastase hoidmisega, kusjuures kõvad lehtpuud (tamm, saar, jalakas) peavad parima kvaliteedi saavutamiseks seisma kauem – kuni kaheksa aastat, pehmed lehtpuud (kask, lepp, pärn) ning okaspuud vähem. Siiski tuli tähele panna, et puit ei tohi olla ka liiga kuiv, eriti kokkusobitamisel. Kui vedelikku puidus enam ei ole ja niiskus on täiesti haihtunud, ei ole puit enam kõlblik mööbli valmistamiseks.
Treimiseks ettenähtud puu pandi enne kuivatamist 30 päevaks vee alla või sõnniku sisse. Ka arvati, et puu kuivab ühtlasemalt, kui tal on latv allapoole.
Mööbliks kasutatavat puitu ei tohi aga kohe nelinurkseks tahuda ega saagida. Sahtlitega mööblit ja aknaraame ei sobi teha lehisest. Selle puidu “mängimist” ei suuda täielikult välistada ei kuivatamine ega aeg.
Puude raiumisaeg rahvapärimuses
Nii tarbe- kui küttepuu muretsemine on alati toimunud talvel. Tööks on eelistatud detsembri ja jaanuarikuud, mil puu pidi olema surnud ja kuivem. Baltimaade varaseimas põllumajanduse käsiraamatus “Stratagema oeconomicum…” 1688. aastast piiratakse puuraiumise aega ainult detsembri ja jaanuariga. 18. sajandil määravad juba ametlikud eeskirjad puude langetamise varatalvele, sest pärastpoole jäävat sügava lume tõttu pikad kännud.
Silmas peeti aga mitte üksnes raieaega, puu kvaliteedi huvides jälgiti hoolega kuu faase, tuule suunda jms. See tulenes kujutelmast, et noorkuu ajal elu kasvab ja areneb, vanakuu ajal aga kahaneb, sureb. Usuti, et puu on elav olevus, tal on hing. Seda usub praegugi 2/3 eestlastest, nagu on näidanud sotsioloogilised uurimused.
Seetõttu tuli puule osutada väärilist austust. Teinekord ei kõlvanud seegi, et sulane raiub, vaid raiuma, vähemalt tööd alustama, pidi peremees. Tarbepuud, eriti anumateks ja mööbliks tuleks raiuda vana kuu kõval/kuival/kalgil ajal, okaspuud ehituspuudeks aga noore kuu kõval ajal.
Tarbeokaspuu kooriti sageli aasta enne raiet kämblalaiuselt maapinna lähedalt. Erandina võis tarbelehtpuud raiuda ka suvel, kuid siis tuli puu jätta laasimata kuni lehtede täieliku kuivamiseni. Häda korral suvel raiutud kuusepalk tuleb aga kohe koorida.
Kõvade ja pehmete aegade määramisel ei olnud üksmeelt. Kõige sagedamini paigutati vanakuu kuiv aeg kuu viimase veerandi, noorekuu kuiv aeg kuu esimese veerandi lõppu. Märgitakse ka, et aasta kõige kõvemad ajad on küünlakuul. Ka põletuspuud annavad siis lõigatult rohkem süsi. Kuu faaside silmaspidamise kõrval piiras puude langetamisaja valikut ka õige tuule suuna ja ilmakaarte suhtes õige langetamissuuna valik. Eelistati enamasti puu langetamist ida ja põhja poole, samuti ida, põhja või loodetuulega. Need võtted pidid andma puule erilise tugevuse ja hoidma koitamise eest.
Torkab silma, et Saaremaal tehti mõnda asja otse vastupidi mandrimeestele. Järvamaal arvati, et maja palgid ei lähe mädanema siis, kui need jõulu ja nääri vahel raiutakse, Harjumaal aga teati, et kui puid sel ajal raiuda, tuleb suvel hunt karja. Kanepis oldi kindel, et kõige kuivem aeg on siis, kui küünlakuu kolme päeva vanune on, siis raiutud põletuspuugi annab valusama leegi.
Mida praegu silmas pidada
Kasulik on teada, et kui talvepuude raie jääb suveks, tuleb raiutud lehtpuud jätta laasimata. Tugev vee aurustumine lehtede kaudu tõmbab tüvedest vee välja ja kuu aja pärast on need poole kergemad.
Täpsustaks ka saunavihtade tegemise aega. Levinud arvamus, et vihad tuleks teha enne jaani, ei ole täpne. Rahvatarkused on pärit peamiselt ajast enne 20. sajandi algust. Vana kalendri järgi oli jaanipäev kaks nädalat hiljem. Seega on parimad vihad need, mis tehtud enne vana kalendri jaanipäeva. See, et sookasest saab pehmema ja lõhnavama viha, on üldteatud. Sookase tunneb ära siidkarvastest viimase aasta võrsetest. Arukase võrsed on karedad, näärmelised.
Aasta kõige pehmemad ajad on lõikuskuul, sel ajal lõigatakse võsa, siis ei aja see võsusid. Praktikas on tähele pandud, et õigel ajal raiutud kraavitrassidel kasvab võsa raiele järgneval paaril-kolmel aastal tõesti mõnevõrra aeglasemalt.
Tõmmates paralleele naabritega võib tuua täienduseks soomlaste arvamuse, et pärast tugevat tuult või tormi ei tohi tarbepuud raiuda enne kahte nädalat, “puu süü on lõtv”. Huvitav on see, et mõeldi ka metsauuendusele – lehtpuu on soovitatud raiuda küttepuuks, mille säilivusel pole tähtsust, võimalikult noorkuu ajal, et soodustada kändude võsumist ja üldse noore metsa kasvu.
Kokkuvõtteks
Paljusid taolisi uskumusi võib pidada põhjendamatuiks. Aastaaegadel ja kuul kui taevakehal võib elusolenditele, milleks on ka puud, mingisugune mõju olla, kuid tuule suuna mõju puu kvaliteedile raie ajal ei saa vist iialgi tõestust. See on arvatavasti samalaadne Põltsamaa kihelkonnast üleskirjutatud rahvapärimusega “Kui kännu ots karvaseks jääb, siis tuleb vanapagan sinna oma perset sügama”.
Kindel on aga see, et usus ja veendumuses tehtud töö on tulemuslikum ja tagajärg parem. Kes aga usub ja tahab päris kindel olla, see langetagu tarbepuu detsembrist veebruarini kõval ajal otse põhja- või idatuule sisse ja känd olgu siledaks tehtud. Jõudu tööle!
Tuleb tõdeda, et vaadates vanade puithoonete seinapalke, aknalenge, sarikaid, mis on kahjustamata säilinud 100 ja rohkem aastat, või imetledes vana talumööbli seotiste kindlust, on vanades puidu-traditsioonides oma iva. Kõige rumalam tegu on ehitada sügavimmutatud freespalkidest elumaja, nagu 1990ndatel võis kohati näha. Elu sellises “keemiakastis” võib jätta lastetuks järgnevagi põlvkonna.

LEMBITU
TWERDIANSKI

Kasutatud kirjandus:
1. Daniel, O. Metsakasutus. Tallinn 1923.
2. Eesti Metsaülemate Ühingu Kalender 1992.
3. Henno, O. Metsakasvatuse loengute materjalid (1968–1969).
4. Hiiemäe. M . Eesti Rahvakalender. I-VIII
5. Kaila, P. Majatohter IV osa Tallinn 1999.
6. Moor, A. Hingepuu. Kirjastus Elmatar 1998.
7. Tamm, Ü. Haab Eestis. Eesti Loodusfoto. Tartu 2000.
8. Viires, A. Eesti rahvuspärane puutööndus. Tallinn 1960.
9. Viires, A. Puud ja inimesed. Kirjastus Ilmamaa 2000.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411