Reede, november 15, 2013
 

Mõtleme ja mäletame–In memoriam Ellen Kalmus

erakogu
Istusime siin neljakesi – Anne Aljas, Krista Luuk, Virve Penkina ja ma – ning arutasime Ellen Kalmuse “personaalküsimust”. See on nüüd küll kõige lollim ja proosalisem sõna, mida nii poeetilisest ja kaunist inimesest kirjutades kasutada! Vabandan. Ent luulelisemalt: ma tundsin (nüüd juba luulekeeles), et “midagi ma veel ei tea/ sinust, minust ja neist teistest”.
Kõigepealt räägiksin neist teistest. Elavatest. Kes ja kuidas Elleniga seotud oli. Loodan, et sedakaudu tuleb välja ka Ellen Kalmuse, kes järgmises märtsis oleks saanud 85aastaseks, elu lugu.
Virve Penkina on Elleni eluaegne sõbranna. Nii sain teada, et Ellenil oli kaks eesnime nagu ta õdedelgi: Ellen-Helga. Tema sündis Jõelähtme vallas. Õed Luule-Maria, keda tunneme hästi Luule Saare nime all, ja Mai-Mirjam sündisid aga juba Hiiumaal, kuhu pere õige pea pärast Elleni sündi elama asus. Isa suri, kui lapsed olid väikesed, Ellen kaheksa-, Luule nelja- ja Mai kolmeaastane. Ema kasvatas kõik kolm Mägi-nimelist neidu üksi üles. Nagu Virvegi, lõpetasid kõik kolm tüdrukut Kärdla keskkooli.
Juba kooliajal ilmnes Elleni suur kirjandus-, eriti luulehuvi ja see sidus neid Virvega, kes samuti pole elanud päevagi raamatuta, veelgi. Ellen olevat ka ise sahtlisse luuletusi kirjutanud ja sageli rahvamaja laval luuletustega üles astunud.
Krista ja Elleni sõprus ja suhtlus kestis 30 aastat. See oli enam kui suhtlus – Ellen oli Luukidele nagu pereliige. Vähe sellest, et ta nad Lembituga 1983. aastal paari pani, ta aitas ka poistele nimesid valida ja seegi käis kirjanduse kaudu: kui esimene sai nimeks Andres, siis teine oli Indrek nagu Tammsaarelgi. “Ülimalt soe inimene. Helde andja. Oli meie perele nagu kasuvanaema,” ütles Krista.
Ja kohe tuli mulle meelde, et kuni 80. eluaastani tõid kas Krista või teine noor sõbranna Alne Lepna ta autoga Ave vita!sse luuleüritustele. Ja alati olid tal kaasas omaküpsetatud soojad koogid või pirukad.
Kolmanda “tunnistaja”, Anne Aljase, kaudu aga jõuame põhiteemani, selleni, miks üle tuhande abielupaari peaks – kes Türnpuu, kes Kalmuse nime all – Ellenit mäletama. Kakskümmend neli aastat jutti, aastatel 1960–1984, oli ta abielude sõlmija Hiiumaa perekonnaseisuametis ja nii võiks üle kahe tuhande mehe ja naise teda meenutada. Ka need, kes lahku on läinud, sest abiellumine oli ju ikkagi rõõmupäev ning tseremoonia luulerikas ja kaunis.
Annel oli kaasas ka “tõendusmaterjal”, foto Ellenist, millele taha kirjutatud: “Minu 1000. paari registreerimisel 25. juulil 1982”.
Oma vabast ajast ja tahtest koolitas ta ka giide. Anne sai giidiks 1971 ja organiseeris hiidlastele reise toonasesse Nõukogude Liitu – Karpaatidest Kaukasuseni.
Siis töötas Ellen mõnda aega arhitektuuribüroos, kust sai alguse ka sõprus Alnega, Aga 1993. aastal palus Anne Aljas teda endale kolmeks kuuks appi, kuid tema nõu abi läks vaja veel kolm aastat. “Ta oli vajalik,” ütles mantlipärija.
Nüüd jõuame neljanda “tunnistaja” ehk minuni. Ellenil oli – nagu öeldud – meeletu lugemiskirg. Tema eriline lemmik oli luule. Mäletan, et kui käisin Elleni 80. sünnipäeval, oli tal raamaturiiuli äärel väike näitus lemmikraamatutest. Seal figureerisin ka mina. Koos fotoga, mida ta minult kord ammu palus.
Viimane raamat, mida ta luges, oli Õnnepalu “Paradiis”.
Eesti kirjandus ja eriti luule (aga eriti veel mina) on kaotanud ühe suure fänni, raamatukogu aga suure lugeja.
Leinama jäävad Ellen Kalmust koos meiega ka tütar Helle Tikka ja poeg Hannes Türnpuu, nende kokku viis last ja Elleni kolm lapselapselast.
Omalt poolt lisan paar luulerida Elleni mälestuseks ja mahajääjate lohutuseks:
“…ja elavad, elavad. Elavad./ On see kohustus, tahe või sund?/ Need elavad, – nad nii elavad:/ nad ei tunnista igavest und…”.
AVE ALAVAINU

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411