Reede, november 1, 2013
 

Hingedepäev avab ukse mälestuste maale

Kõndides hingedepäeval mööda Kärdla linna või mõnel küla­tänaval, hakkavad õhtuhämaruses silma akendel helkivad küünlaleegid – nii meenutatakse
lahkunuid.
Laupäeval on hingedepäev ja küllap mõtlevad paljud meist oma igapäevaaskelduste vahel oma lahkunud lähedaste peale. Kes paneb küünla põlema ja mõtiskleb neist leegi helki silmitsedes, kes läheb kabeliaeda ja süütab küünla lahkunu kalmul.
Hingedepäeval on Hiiumaa kalmuaedades igal aastal tulede­meri ja neid, kes leiavad igapäevaaskelduste juurest hingedepäeval tee omaste kalmudele, on üllatavalt palju.
Usk hingedesse
Juba aastatuhandeid on olnud sel ajal piir elavate ja surnute vahel justkui korraks avatud. “Tunnetati nähtamatut sidet eri põlvkondade vahel, saadi aru, et keegi ei ole siia ilma tühjalt kohalt tulnud, me oleme oma vanemate lapsed,” ütles preester Hüllo-Kristjan Simson. Ta rääkis, et ümbritseva looduse valmistumine talveks, suvemelu hääbumine, sombune, päevast-päeva jahenev ilm, valge aja lühenemine – kõik see suunab automaatselt ka meie mõtted surelikkusele ja igavikulistele teemadele. Linnainimene seda võib-olla enam nii ei taju. “Juurteta inimesi vaevab üksindus ja süvenedes võib see muuta inimese hoolimatuks ja tigedaks kõigi ja kõige suhtes,” ütles Simson.
Usk hingedesse ja lahkunute mälestamine on eestlastele omane olnud läbi aastasadade ning juba sündides saame kaasa varju, milleks on surm. “Hingedepäev kui kõikide lahkunute mälestuspäev on tänapäeva ülikiires, paljuski materiaalsetel väärtustel seisvas maailmas kui meeldetuletus ja märguanne, et me pole siin ilmas igavesti,” ütleb psühholoog Tiina Talussaar.
Oma lahkunute meenutamine on siiski iga inimese sügavalt isiklik asi. “Kas ja kuidas me neid meenutame, see on seotud inimese väärtuste ja uskumustega – siin ei ole õiget ja vale mõtet ja tegu,” on Talussaar veendunud. “Mind puudutab hingedepäev läbi kallite lahkunud lähedaste.”
Endine Hiiumaa muuseumi direktor Urmas Selirand rääkis, et hingedepäev on talle tähtis aeg. “Töötades muuseumis hoolitsesin ma Tobiase ja Kiibuse suguvõsa hingede eest ja samuti nende hingede eest, kes elanud Mihkli talus,” rääkis Selirand.
Minevikust tähtsad
“Käisin kõik need majamuuseumid hingedepäeva õhtul läbi ja panin küünla põlema. Aastakümnetega kujunes sellest rituaal, mis tundus vajalik.”
Pensionärina on tal nüüd kohti, kus kellegi mälestuseks küünal süüdata, vähem – jäänud on vaid tema enda esivanemad, kellest enamik elas Hiiumaal. “Kindlasti süütan nende mälestuseks ka sel aastal küünla ja kui ilm lubab, siis käin ka surnuaias,” ütles ta. “Siis ei ole mõtet sinna minna, kui hinged ei ole rahul ning väljas lõõtsub torm ja tibab vihma,” leiab Selirand, et pole mõtet minna küünalt sussitama siis, kui see põlema ei hakka.
Hingedeajal liigub nii tema kui paljude teiste mõte sagedamini kui tavalistelt esi­vanematele ja  kujutlusvõime rändab aastakümnete taha, et oletada, mida nemad omas ajas võisid teha ja mõelda.
Mis ajast Selirand hingedepäevast lugu peab, ei oskagi ta öelda: “Võib ka olla, et õhtuti Jausas vanaema-vanaisa juures petrooleumilambi valgel istudes räägiti nii mõnestki asjast, mis jättis oma jälje alateadvusse, aga otseselt see ei meenu.”
Oma lastele on ta rääkinud nii enda esivanematest kui vanadest kommetest. “Meil on Jausas Peedu talu, kus kõik lapsed on käinud ja nad teavad küll, kes seal varem elasid,” ütles Urmas Selirand ja kinnitas, et hingedeaja kombed saavad ka järgmisele põlvele edasi antud.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411