Teisipäev, september 3, 2013
 

Lastest, vanaisadest, saunast ja sellest, mida võiks lastele õpetada

Meie perel on Hiiumaal kaheksa aastat vana saun. Proovisime küll endist 90aastast talusauna rekonstrueerida, kuid puidumädanik pluss agarad sipelgad olid palgid õõnsaks söönud ja alustada tuli uue saunaga vanal asukohal.
Ehitasime ehtsa vanaaegse leilisauna. Too pole küll suitsusaun, sest kerise kütmissuits läheb korstnasse. Soome kerist me ei tahtnud ja uus laoti šamott- ja punastest tellistest, võlv valati tulekindlast betoonist ja peale läksid ehtsad soome diabaasist kerisekivid.
Pesemine käib samas sauna- või leiliruumis pesemispingil ja pesukausist. Eesruumist, mis on ühtlasi riietumiseks, saame kuuma ja külma vee. Vett kuumutab kiire ja efektiivne puiduküttel kuumaveekatel, mis ajab 80 liitrit vett kuumaks vähem kui poole tunniga. Saunakerise kütmine aga võtab suvel seitse tundi ja talvel veelgi rohkem. Puid läheb vähemalt poolteist, halvemal juhul kaks kärutäit.
Miks siis selline ajaviitmine ja küttepuude raiskamine? Aga selleks oli ja on jätkuvalt kaks olulist põhjust. Esiteks tahtsime nostalgiliselt vana Hiiu talusauna. Ei teatud ju siis rauast keevitatud Soome kerisest midagi, saunakeris laoti ikka telliskividest, mille leil oli pehme ja mahe. Siis olid saunad, kus laupäeva õhtul enne päikese loojangut viheldi, end puhtaks pesti ja siis raadiost vanatantsumuusikat kuulati ja kruubiputru söödi.
Teiseks ei tahtnud meie, tänapäeva inimesed, olla aga halvemad kui sovjetiaegsed sead.
Kui töötasin möödunud sajandi 70date lõpul 80ndate algul suures ehitusfirmas (vabandust – ehitusorganisatsioonis), mis ehitas nii elamuid kui sigalaid, käis seal ringi kuri üleliiduline dokument. Selles oli kirjas kogu kadunud NLiidu ulatuses kehtinud keeld ehitada mistahes loomakasvatushooneid, sh sigalaid, mille kütmiseks kasutatakse riistu, kus mingi metallpind kuumeneb 400 kraadini või üle selle.
Selle all mõeldi otsest elektrikütet, metallist kuuma­õhugeneraatoreid ja muid taolisi tulist metalli sisaldavaid aparaate. Kuuma metalli pind pidi ioniseerima õhu positiivsete ioonidega, mille mõju tervisele on
negatiivne.
Tähendab – positiivsed õhuioonid on loomade tervisele ohtlikud. Lehmad jäävad kiduraks ega lüpsa küllalt palju piima ning sead on samuti nõrgukesed ega võta kaalus nii kiiresti juurde kui vaja. Ei ole teada, kas NLiidu sealihadefitsiit oli põhjustatud pahadest positiivsetest õhuioonidest või oli põhjus milleski muus, kuid minu pere ei tahtnud olla sovjetiaja seaga ühel ökoloogilisel tasapinnal. Parem juba rohkem puid ja pikem kütteaeg, kuid ikkagi stagnaaja sea elutingimusest kõrgemal tasemel ja halbu ioone kopsudesse ei tõmba.
Tõttöelda olid tollal ka seadmed, mis genereerisid häid negatiivseid õhuioone, mille mõju tervistav  ja töötasid need elektrijõul. Praeguseks on need asendatud kodudes suurte roosakate soolapüramiididega, mis tuleb tuppa puhvetikapile panna ja selle sees küünalt põletada. Tuline küünlaleek kuumutab soola ja soolast vupsavad välja head negatiivsed õhuioonid, mis annavad tervisele särtsu juurde.
Kummad on paremad, kas elektrilised õhuionisaatorid või looduslikud soolapüramiidid ja kui palju ühest või teisest häid negatiivseid õhuioone tunnis välja hüppab, ei ole teada. Aga tervislikud need negatiivsed vist ikka on.
Ja kuigi positiivsed õhuioonid inimest ega looma otseselt ei tapa, tasub neist võimaluse korral eemale hoida. Kuuma metalliga soome kerise lõhna tunnen ma jalamaid ära ja sümpaatiat need rauakolakad minus ei avalda. Üks hea sõber mandrilt, kah soome kerisega sauna omanik, ütles pärast meie sauna leili: “Tuleb tunnistada, et hoopis teine maailm kohe!” Loomulikult, sest hea kivikerise leil on mahe ja mõnusalt lõõgastav.
Pajatada aga tahtsin hoopis muust. Laupäeval kütsime sauna ja esimesena läksin ma sauna koos sugulase kaheksaaastase pojaga, kes nautis Hiiumaal koolivaheaja viimaseid päevi. Poisi päriskodu on Tallinn.
Leilivõtmine läks hästi, kerge vihtlemise tegime ka ja lõpuks oli aeg pesema hakata. Ja siis tulid probleemid. Poiss seisis, vahune pesukäsn käes, kõht ja rind kergelt märjad, kuid pea täiesti kuiv. Kui tegin märkuse, et alustada tuleks pea pesemisest, tegi poiss nõutu näo ja küsis: “Kuidas ma oma pea märjaks saan?” Selgus, et noorisand ei olnud elus kordagi veel pesukausist end pesnud ega osanud pead kätega niisutada. Pea märgamine oli käinud ainult dušivee all. Ja kui dušivesi ülevalt kohe pähe ei voolanud, oligi eluraskus käes. Seda lihtsat võtet, et kummardada oma pea pesukausi kohale ja uhada kahe käega vett pähe, ei olnud poiss iial näinud. Talle ei olnud keegi seda näidanud ega õpetanud.
Tegelikult on poiss tipp-topp – koolis puha viied, arvutiasjandust jagab ja pealehakkamist ning energiat on piisavalt. Aga vanema aja võtted ja elukorraldus oli talle tundmatu maa.
Enne poisi saarele saabumist oli me Hiiumaa kodus koolivaheaega veetmas ühe teise hea sugulase kümneaastane tütar. Korraldasime koos naabrilastega mustsõstarde korjamise talgud. Noppimise ajal käis jutt nii vanaaja tegudest ja elukorraldusest kui kaasaja kooliõpilase elust. Mida rohkem oli juttu ja mida lõbusam teema, seda kiiremini kukkusid marjad korvidesse. Ja talgusupp vabas õhus ning omatehtud tordilõigud kadusid kiiresti kõhtudesse. Talgumelu oli kõigile uudne asi, kuid meeltmööda.
Miks on tänapäeva lapsed vahel saamatud? Vanematel on omad tööd ja omad mured, tihti on kiire ja mõeldakse: “Mis ma selle lapse toimetustega jändan; ise saan selle asja kolm korda kiiremini tehtud”. Teine põhjus on veel: paljud tänapäeva isad-emad ei ole ka ise kõiki nõkse näinud ja õppinud: pole nähtud endisaegseid tööriistu ja töövõtteid, pole kuuldud-loetud igihaljast ja tõeliselt elegantsest riietus- või käitumisstiilist, ei teata, et vanasti teatrisse minnes pandi selga kõige paremad riided, et teelusikas oli tassis suhkru sulatamiseks, mitte aga tee või kohvi suhutõstmiseks.
Üks juba kahekümneneljane noormees ütles mulle mõne aja eest: “Üks naljavend käskis mul tööotsingule minnes ülikonna selga panna. Vaat kus ohmu tuli välja.”
Tänapäeva elustiil on hoopis teine võrreldes ajaga 70 aastat tagasi. Käsioherdiga auke ei puurita, et puidust rehapulki kinnitada. Isad-emad seda ei õpeta. Poest ostetakse plastikreha, kui üldse on heina, mida vaja kokku riisuda.
Terava vajaduse korral saab siiski ka käsihöövliga lauajupi siledaks. On vaja ainult osata höövlitera korralikult teritada.
Ja kui ei ole dušši, saab pea pestud ka pesukausi kohal. Saab olla viisakas ja sõbralik, võib riietuda vaeselt, kuid ikkagi korralikult. Aga kõike seda on vaja osata ja õppida.
Ja siis, kui emadel-isadel pole aega või asi ei edene teadmatusest, on vaja meid, vanaisasid ja vanaemasid, kes rahulikult ja julgesti vanu häid asju lastelastele õpetavad. Kui tänavu enam ei jõua, siis kuuldavasti tuleb suvi ja koolivaheaeg ka tuleval aastal.

Vanaisa AIN EINBERG

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411