Reede, september 13, 2013
 

Eesti kunsti müügimees – Enn Kunila

Harda Roosna | Hiiu Leht
Eilsest on Hiiumaa muuseumi Pikas majas avatud hiljuti lahkunud Olev Subbile pühendatud näitus.
Tegemist on järjega tänavu suvel rekordilised 5370 külastajat kogunud Eesti kunsti kuldajastu maalide näitusele “Ühe keti neli lüli. Laikmaa, Vabbe, Mägi, Kits”.
Uuel näitusel “Ühe keti neli lüli 2. Henn Roode, Olev Subbi, Enn Põldroos, Tiit Pääsuke” on eelnimetatud autoritelt väljas kokku 26 maali aja­vahemikust 1969–2012.
Nagu kõigi Enn Kunila kogudest koostatud näituste puhul, saadab ka seda trükis kunstiteadlase Eero Epneri sulest. Lisaks kvaliteetsetele reprodele on selles seekord eriti huvitavat lugemist ja vähetuntud fakte kunstnike elust, mis äärtpidi puutuvad ka Hiiumaasse.
Näituse avamise puhul, mida tegelikult seekord ei tule, kõnelesime Enn Kunilaga kunstist. Piduliku avamise asemel aga on 4. oktoobril Hiiumaal kunstiteadlane Eero Epner, kes kell 17 muuseumis algaval kunstiõhtul räägib uuest näitusest ja Olev Subbi fenomenist.
Esitlesite näitust selle lahtioleku eelviimasel päeval oma Liviko kolleegidele. Oli see esimene kord giidirollis?
Enn Kunila: Oo, ei. Olen ka selle näituse puhul teinud seda väga mitmel korral.
Kuidas kolleegid selle vastu võtsid?
Hästi. Kui Tallinnast siia sõidetakse, siis reeglina ikka tulevad need inimesed, kes kunsti vastu huvi tunnevad. Ja kui juba huvi tunnevad, siis nad teavad ka, mida nad vaatama tulevad ja järelikult juba ette teavad, et see, mis ees ootab, peaks huvi pakkuma. Arvan, et meeldis.
Lubasite avamisel, et septembris tuleb uus näitus.
Mees annab sõna ja mees peab sõna. Näitus on valmis – maalid on ju ammu maali­tud – ja nüüd on ka raamat valmis. Seekord on muuseumi Pikas majas siis Roode, Subbi, Põldroosi ja Pääsukese maalid. Kui vaatame esimest näitust, siis selle avamisel rääkisime, et neil kunstnikel oli Eesti kunstis järgijaid ja siin me neid ning nende eelkäijate mõjutusi ka näeme. Hakkame üha rohkem hoomama, et see on olnud järjepidev protsess ja see kett ongi ühine. Esineb küll erinevaid lülisid, kuid mõjutused on selgelt olemas ja need on väga meeldivad. Põhimõtted, mida Laikmaa ja Mägi kujundasid, elavad. Näiteks on suhtumine värvi ka sel näitusel hästi näha. Subbi
järelhüüetes paljud, kes ennem sellest nii avatud kaartidega ei rääkinud, ütlesid paljud, et tegelikult oli Olev Subbi oluline mõjutaja Konrad Mägi. Ta rääkis Konrad Mäest alati erakordselt soojade sõnadega ja pidas teda väga suureks kunstnikuks. Kui olime koos Orsay´s*, siis ütles ta tihti, et “Ka Konrad peaks siin olema.”
Hea teada, et kett ei katke, ka siis kui lähevad ära parimad. Maestro, nagu Te Olev Subbit kutsusite, Eesti kunsti päikesepoiss, lahkus hiljuti igavikuteele. Mis sellega seoses siiski muutub?
(Pikk paus.) See on täna veel nii… (Pikk paus.) Omaenese tarkusega pole keegi kuskile jõudnud, alati tahame me head nõu kuulda. Oleviga oleme sõbrad olnud paarkümmend aastat. Meil oli suur vanusevahe, teoorias oleks võinud ta mulle ju isa olla. Kõige tähtsam oli tema roll minu enda arengus. Mina ju kunsti ei õppinud ja need lõputud vestlused Maestroga tema ateljees – algul oli neid ikkagi väga palju – need andsid tohutult. Tohutult. Sain järje peale ja hiljem kulges kunstialane harimine konkreetsete tööde abil. Kui sai midagi silmapiirile võetud, siis tavaliselt käis see nii, et kui töö mulle huvi pakkus, kutsusin Olevi ja läksime koos vaatama, vahel käisime kaks–kolm korda ja arutasime. Ega kunstiostmine ju kurgiostmine ei ole. Loomulikult käidi tema poolt läbi kõik üldised põhimõtted, autori loomeperiood, millest töö pärit, võrdlused – see oli ülimalt hariv. Vahel läksime ka KUMUsse vaatama kunstniku selle perioodi töid, et hinnata, see töö esindab selles perioodis autorit hästi või mitte. Kõik selgub ju sageli võrdluses. Ma olen temaga koos käinud väga paljudel reisidel ja see on hindamatu. Varem mõtlesin nii, et kui poleks neid välisreise, ma ei mõtle küll ainult Olev Subbiga koos tehtud reise, et huvitav, missugune mees mulle siis peeglist vastu vaataks. Praegu mõtlen, et kui saatus poleks mind sedavõrd õnnelikult Subbiga kokku viinud, milline ma siis oleksin olnud. Kindlasti vaesem.
Hiljuti tuli uudis, et viite Eesti sõjaeelse kunsti pärlid Brüsselisse. Kas tööde valik on juba tehtud?
Valik on kindlalt tehtud – viime Brüsselisse 34 tööd, neist 14 sai näha ka Hiiumaa muuseumis. Sealse näituse nimi on “Põhjamaa värvid” ja esindatud on Eesti klassikaline maalikunst 1920–1945.  See on puhta Eesti kunsti alguse periood, mil pole veel nõukogude perioodi mõjutusi. Olen teadlikult püüdnud seda perioodi oma kogus võimalikult laiaks viia.
Tallinna kunstihoone, Helsingi taidehall, nüüd Brüsseli Euroopa Parlamendi hoone – kas on võetud juba uus sihtmärk, kuhu Eesti kunsti veel võiks viia?
Olen nüüd aru saanud, et see on väga keeruline teema. Soovida ju võib, aga lihtne see pole ja iga asi võtab oluliselt rohkem aega kui arvata oskad. Erinevates riikides on ju väga palju kunstnikke ja riigid üritavad neid toetada. Eesti kunsti Euroopa kunsti­ajalukku ju kirjutatud pole, on vaid väike­sed episoodid.Seetõttu on meie kunsti välja viia väga keeruline – iga kord pead tõestama, et sa kaamel ei ole. Pärast Helsingi näitust olin ma palju optimistlikum, aga ega see ei tähenda, et ma oleks püssi põõsasse visanud. See tegevus igal juhul jätkub ja ajan seda kahes liinis kindlalt edasi. Mul oleks hea meel toetada ka muuseumite jõupingutusi, et üritada Eesti kunsti väljas näidata ja tegutsen ka ise selles suunas. Tahaks veel eraldi puhtalt Konrad Mäe loomingut Eestist välja näitustele viia. Need suunad on, aga see on hirmraske. Kunagi ühed kunstiteadlased Louvre´st ütlesid mulle, et, eestlased, me saame teist täiesti aru ja nii mõnigi teie kunstnik võiks olla Orsay´s esindatud, aga sellisel juhul peate te Euroopa kunstiajaloo ümber kirjutama, sest seal teid lihtsalt ei ole. Kurb on ka see, et näiteks Konrad Mägi puhul pole
ingliskeelseid trükiseid. Kunst on küll rahvusvaheline keel, aga ikkagi eestikeelse raamatuga teda väljaspool tutvustada ei saa. Välismaal ei saada ka aru, kuidas nii saab, et on suur kunstnik ja teil pole temast ühtegi ingliskeelset raamatut. Sellepärast tegin Brüsseli näitusele olulist eeltööd. Üks asi on viia tööd näitusele – paned auto peale ja see on suhteliselt lihtne protseduur. Keeruline on selle asja sisu, et Eesti kunsti tutvustada. Selle­pärast tegin oma maalikogu kodulehekülje
www.kunilaart.ee, mille saan nüüd lisada, kui saadan laiali Brüsseli näituse kutseid. Nüüd on neil inimestel võimalik näha, mis kunst see on ja selle kohta lugeda. Samuti sai tehtud inglisekeelne raamat, mis tutvustab minu maalikogu tuumikut. Need on eeltööd, mida lihtsalt peab ära tegema. Tänapäeval teisiti lihtsalt ei kujutagi ette ja kui kodutöö on tegemata, siis on võimatu kunsti tutvustada. Brüsseli näitusele tuleb kataloog ka. Nii peaks see kõigi kunstnike puhul olema, keda tutvustama läheme. Ja kui seda infot ei ole, siis on see väga keeruline, sisuliselt võimatu. Selle näituse Brüsselisse saamine võttis kolm aastat aega. Algul me ei otsinud näitusepinda mitte Euroopa parlamendist, vaid pidasime läbirääkimisi erinevate muuseumitega. Kuna see ei õnnestunud, tekkis variant teha näitus seal ja ma haarasin kohe sellest kinni – see on ikkagi üks võimalus. Ja siis vaatame, mis edasi saab.

Küsis HARDA ROOSNA

* Pariisis asuvas d`Orsay muuseumis on maailma suurim impressionismi ja postimpressionismi
meistriteoste kogu.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411