Teisipäev, august 13, 2013
 

Kuidas ma koos araablaste ja lätlastega projekti tegin

Aasta tagasi sattusin Siguldasse noorsootööalasele koolitusele. “Sattusin” on palju öeldud, tegelikult võitsin Euroopa Noored programmi konkursil.
Koolituse eesmärgiks oli kokku viia Euroopa Liidu ning Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida noortejuhid, et välja töötada rahvusvahelisi noorteprojekte. Meie partneriteks kujunesid Eesti ehk Kärdla linnavalitsus, Liibanon, Alžeeria, Maroko, Saksamaa ja Läti. Sel ajal olid noortevahetused poliitilistel põhjustel Liibanonis (jalgratturite hiljutine rööv) ja Alžeerias keelatud ning kõik leidsid, et Kärdla oleks parim koht. Miks ka mitte, mõtlesin, iga rahvusvaheline tegevus edendab ka turismi. Mida rohkem hiidlasi erinevates projektides osaleb, seda rohkem Hiiumaad tuntakse! Võtsin väljakutse vastu.
Sain projektile Euroopa Noored programmist rahastuse esimesel katsel. Kes selle programmiga kokku puutunud, teab, et toetusetaotluse kirjutamine on nagu ülikooli diplomitöö, mis tihti jõuab kaitsmisele ja positiivsele tulemusele alles pärast mitmekordset ümberkirjutamist ja tagasilükkamist. Seega oli projekti esimese korraga edukaks tunnistamine nagu töövõit.
Projekt võis alata: alles oli meid neli, Maroko ja Saksamaa olid erinevatel põhjustel loobunud.
Palusin araablastel saata nimekirjad, et teha viisa saamiseks linnavalitsuse kutsed. Araablastel oli aega küll. Kui jõudis kätte aeg ettevalmistavaks kohtumiseks juuni algul, polnud neist kellelgi viisat.
See oli esimene kord, kus põrkusid kokku kultuurierinevused. Alžeeria grupijuht leidis, et mina kui projektijuht peaksin hakkama “pommitama” Hispaania saatkonda, mis Alžeerias Eesti huve esindab. Ta tegi mulle 32 telefonikõnet päevas, et mõjutada mind saatkonda survestama. Selgitasin, et meie kultuuris niimoodi asjad ei käi. Lõpuks saatsin Hispaania saatkonda meili ja küsisin, kaua võiks teatud isikute viisataotluse menetlemine aega võtta. Saatkonnast vastati, et need isikud pole taotlusi sisse andnudki. Hämming!
Liibanoni grupijuht seevastu ei hoomanud olukorda niigi palju. Pärast järjepidevat küsimist, kas neil viisasid pole vaja taotleda, hakkas grupijuht midagi tegema – ja jäi asjaajamisega hiljaks.
Järgmine hea kogemus oli ettevalmistava kohtumisega. Teadsin juba, et liibanonlasi ei tule, aga  alžeerlased leidsid nutika lahenduse, saates koosolekule inimesed, kel Schengeni viisa olemas.
Leppisin kohtumispaigaks Tallinna bussijaama, saates eelnevalt kaardi ja kirjelduse, kuidas tulla. Kokkulepitud ajal saime lätlastega bussijaamas kokku ja keda ei olnud, olid araablased. Helistasin ja küsisin, kus nad on. Nad vastasid, et bussijaamas, aga kus meie oleme. Ütlesin et ka bussijaamas, aga neid me ei näe, kas nad võiksid tulla välisukse juurde. Jälle ootamine. Araablasi ei kuskil. Uus kõne. Kus te olete, küsisin uuesti. “Me oleme bussijaamas, tuleme kohe alt üles!” Noh, olgu siis. Varsti peaksid kohal olema, kuid kas bussijaamas saab olla kuskil “all”? Araablasi ikka ei tulnud. Saatsin sõnumi, et veelkord küsida. Vastus tuli: “Oleme väljas, Tallinki hotelli vastas!” Siis sai mulle asi selgeks. Meie olime lätlastega õiges kohas, nemad aga Viru keskuse bussiterminali ees. Lühidalt, jäime praamist maha.
Ettevalmistaval kohtumisel rääkisime läbi projekti tegevused ja korraldusliku külje, et juuli lõpu-augusti alguse noortekohtumisel mingeid üllatusi ei tuleks. Minu ideeks oli jagada vastutus, et iga partner saaks teatud hulga ülesandeid ja annaks omapoolse panuse kohtumise õnnestumiseks. Õnneks olid nii lätlased kui alžeerlased huviga asja juures. Tagaselja andsime ülesandeid ka Liibanoni grupile, keda lootsime enda keskel näha. Kuid kahjuks ei jõudnud nad ka poolteist kuud hiljem kohale. Äsja olid muutunud pinevaks ELi ja Liibanoni suhted ning Prantsuse saatkond, mis Liibanonis Eestit esindab, ei andnud viisat.
Võtsin Liibanoni grupijuhi soovil ühendust Eesti saatkonnaga Türgis Ankaras, kus ka Liibanoni asju aetakse ning küsisin, kas nad saavad aidata. Ankarast tuli kohe vastus (eestlased on ikka nii asjalikud ja kiired!) ja küsiti, millal liibanonlased kohale jõuavad. Ühtlasi selgitati, et peame arvestama kolme kuni viie päevaga. Kahjuks oli meil juba käes noortekohtumise nädal ja Liibanon jäi mängust välja. Kahju.
Päev enne Eestisse lendu teatas mulle Alžeeria grupijuht, et viie inimese asemel tuleb kolm, sest kaks ei saa ramadaani pärast osaleda. Paari tunni pärast tuli uus teade – kolme asemel tuleb kaks, sest üks kaotas lennuki­pileti ära ja jäi lennukist maha. Seetõttu pole vist imestada, et eestlased ja lätlased ei uskunud viimse hetkeni, et ükski araablane kohale jõuab, kuni “leidsime” Hiiumaa bussist kaks kõige tumedamat noormeest, kes reageerisid sõnale “Alžeeria”.
Noortekohtumise teemaks oli “Sa saad olla aktiivne kodanik igal pool”, eesmärgiks arutada, kas noortel on võimalus oma kodukohas sõna võtta, et oma ideede eest seista; kas neid kuulatakse ning millised võimalused on noortel ettevõtluses.
Kuna osalejad olid vanuses 18–29, leidus nii neid, kel juba on oma ettevõte kui ka neid, kes selle peale alles mõtlevad.
Kui alguses arvasime, et suured kultuurierinevused tulevad araablastega, siis üllatuslikult olid need hoopis eestlaste ja lätlaste vahel. Lätlased leidsid, et meil on kõik palju parem: hea võimalus ettevõtluseks, paremad palgad, noorte ärakuulamine poliitikute poolt jne. Eriti meeldis neile Kärdla ja nad leidsid, et mitte kuskil Lätist ei leia nii puhast linna kui Kärdla.
Araablased olid vaimustatud metsast. Nad pildistasid mobiiltelefoniga linnapargis pea iga puud ja imestasid, kui palju meil metsa on. Kaks erinevust, mis nemad välja tõid, oli, et Kärdlas on kõik nii roheline, kui Alžeerias on kollane, ning meil on nii puhas, kui neil on kõik räpane.
Üritasime hiidlastega anda endast parima, luues võimalusi seminarideks, ühiseks majutuseks ja söömiseks, rahvustoitude tegemiseks, kohtumiseks linnapea, linna arengu- ja majandusosakonna juhataja ja volikoguliikmega, Kärdla TV saate tegemiseks kohvikutepäeval ja paljuks muuks. Siinkohal suured tänud Silvia Terasele ja Susanna Veevole väsimatu tegutsemise eest; samuti Kaisa Malgale ja Indrek Elmendile, kes panustasid võimaluste piires. Oleme kogemuse võrra rikkamad.
Üks Alžeeria noormees lubas kuu aja pärast koos sõpradega tagasi tulla ning tegi ettepaneku, et ma võiksin järgmise projekti korraldada Prantsusmaal; lätlased lubasid hakatagi Hiiumaal puhkamas käima. Teadagi, millega see lõppeb – algul käid puhkamas, varsti elad siin. Selline see Hiiumaa on.

ANNELY VEEVO
Kärdla linnateabe- ja projektijuht

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411