Reede, juuli 19, 2013
 

Jalgsi Kreekasse ja tagasi 1.

Liinibuss lähenes Kulatale. Järsku oli sõidusuund lõpututest kaubaautodest umbes, saba venis suisa asulast välja.
Bussijuhil ei jäänud muud üle kui Kulatale läheneda ringiga mööda tolmavaid kruusateid. Muuseas poetas ta meid omaalgatuslikult enne Kulatasse lõunakaarest sisenemist piiriületuskoha lähedal maha.
Ega’s midagi, võtsime oma seitse pampu ja asusime Kreekamaa poole sammuma. Astumine ohtlike aeglaselt liikuvate kaubaautode vahel tundus kole pikana. Meenusid elavalt 90ndate aastate Leedu-Poola piiri ületamised. Siinne piir oli nõuka-ajal veelgi karmim, sest siit kulges Idabloki ja NATO vaheline Raudne eesriie. Nüüd on kõik üks Euroliit ja puha, ent kuna Bulgaaria ei kuulu Schengeni alasse, on täiemõõduline piirikontroll Bulgaaria ja Kreeka vahel endiselt alles.
Näitasime Kreeka ametnikele oma dokumente. Piirika tuttav küsis neid vaadata, vahtis pikalt ja huviga ning vangutas pead. Küllap on eestlased sellest kohast läbi jalutamas väga eksootiline nähtus. Piiripunkti haljastus hiilgas Kreeka omamaiste liikidega – näiteks piinia ja ohtralt lavendleid.
No nii, tere Kreekamaa! Tee arenes ruttu kiirteeks. Oli tükk tegu, et üle kõrge kitsemuraka ogavalliga pärjatud raudteetammi Promachonase külla pääseda.
Siltidel tervitasid kreeka ee-d ja teised omapärased tähed, mille algupära ulatub muistsesse Foiniikiasse. Kas tõesti niisama suvaliselt olimegi nüüd Kreekas? Pigem kippus Itaalia tunne tekkima. Samas rangelt võttes viibisime ju endiselt Bulgaaria Struma (kreeka keeles: Strimonas) jõe orus, ümber kõrgete mägede lumetipuline rant. Maastikuliselt kuuluvad Kreeka asulad Promachonas ja Angistro pigem Bulgaariasse. See n-ö päris Kreeka algab seal tosina versta ja mägedesse lõikuva kuru järel.
Toreda lõunamaise tervituse lõid nõlvad asula kohal: lausaliselt kaetud igihalja värvitamme (Quercus coccifera) võserikuga. Struma orus on kokku vaid kolm sellist värvitamme levila põhjapiiri märkivat rikkalikku kasvuala: Kamenitsa ja Kalimantsi põhjas Bulgaaria pool ning Promachonas siinpool väikest piirijõge. Bulgaaria oli endiselt täiesti siinsamas. Selgesti helendasid Melniku kruusaseinad, mille jalamilt alles lõuna ajal olime teele asunud.
Üles värvitammemäele ronides kohtasime teerajal skarabeust ehk sõnnikumardikat. Esmakordselt nägime, kuidas ta lambasitast üsna laitmatu, endast kogukama kuuli lõugade abil kokku mätsutas. Siis keeras ta end pea alaspidi ja kukkus üllatava nobedusega tagajalgade abil palli ülesmäge veeretama. Sõnnik sai kruusapaneeringu peale. Nagu lihapall. Siis aga hakkas putukas täiesti mõttetult oma aaret püstloodsest rohujärsakust üles ubima. Tulutult, aina tulutult. Nojah, eks see putuka aju ole putuka aju.
Leidsime mäenõlval lapikese telgi jaoks. Lisaks värvi-tammedele jagus siin neidsamu taimeliike, mis põhjast, Bulgaaria-poolsest oruosast tuttavad: mürt-piimalilled ja linnupiimade valged õietähed, liivateed. Heitlehistest puit-taimedest vastikult ohtlik-
ogased paliurused ehk astel-türnid, õissaared ja valgepöögid. Alles nüüd hakkasin viimaseid tähelepanelikult vaatama. Veidralt õrnukesed olid need põõsad, lehed kah imelikult pisikesed. No muidugi, tegu on ju hariliku asemel hoopis soojanõudlikuma ida-valgepöögiga (Carpinus orientalis).
Õhtu oli mahe ja sume. Üks madu kadus sahinal värvitammemakjasse öömaja otsima. Tuled süttisid nii siinsamas Kreekas kui ka taamal Bulgaarias. Peagi ujus välja täiskuu, heites helke põhjas Pirini mägede ligi 3000 m kõrgusele lumisele harjale.

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411