Reede, juuni 7, 2013
 

Mu plaatanipalaviku ravi

Tapio Vares | Hiiu Leht
Unistus on kõige ilusam. Täpsemini selline, mis kaua aega ilmvõimatu tundub, siis aga ootamatult tõelisuseks on saamas. Siis muutub unistus eriti intensiivseks, mõtteid ja meeli täitvaks.
Minu unistuseks oli kordki elus näha looduslikku plaatanimetsa. Unistus paisus lõpuks nii suureks, et hakkasin seda plaatanipalavikuks nimetama. Seal kuskil Iraanis, Türgis ja Kreekas on nad olemas, aga õnneks ka Bulgaaria lõunaservas. Kolmes eraldi kohas. Ainsana loob idaplaatan (Platanus orientalis) jõgedeäärseid valitsevaid metsa- ja puuderibasid Struma jõe ja selle harude kaldail. Nende põhjapiir ulatub Kresnast kümmekond või veidi enam versta põhja poole. See tundus lausa ebareaalne, kui äkki kõik muutuda võib. Ühe tunneli järel ei palista Kresna kurus tormleva Struma jõe kaldaid enam igavad paplid, vaid ilmutuslikud plaatanid.
Järgmine päev oli meil terve päev vaid plaatanite päralt, tõeliselt ainuvõimalik ravi mind eelnevalt seal põhjas tabanud “plaatanipalaviku” vastu. Kresna linnas palistavad Struma jõge aina plaatanid. Küünitasin sillalt käeulatuses rippuvaid, veel lõpuni pudenemata seemnekerasid korjama. Silme ette kangastus pilt, kuidas näeb välja mu kodumets paarikümne aasta pärast noore jõulise plaatanipuistuga. Eks näis.
Pildistamist tuli eksitama üks Adriano Celentano näoga korravalvur. Tegi pikalt ja põhjalikult me dokumentidest ärakirju, uurides seda ja teist lisaks. Nojah, eks sellise vaikse linnakese nagu Kresna korra valvamine ole küllap üsna igav, lase ta siis muutis oma päeva huvitavamaks.
Dokumendid tagasi käes ja seljakotti topitud, asusime kolm versta ülesmäge asuva Gorna Breznitsa aleviku poole kõmpima. Terve tee saatis meid Stara reka ehk Vanajõgi. Selline paras väike, ent väga häälekas ja tormakas vetevool, mis aina tõteldes voolas lõputute jämedate plaatanitüvede vahel, noores rohekas-kollakas-punakas sinepikarva lehestikus plaatanivõrade all. Siinkohal tunnen, et ehedaimad on ikka kohapeal paberile visatud muljed ja sestap võtan parem appi päevikuleheküljed 22. aprillist.
“11.20 ennelõunal oleme einestanud Breznitsa poole teel olles Stara reka ehk Vanajõe vahutava-pahiseva jõe koolmekohas plaatanite all. Need on noores lehes ja annavad juba päikse ees varju. Võililled seemnekerades, iminõgesed, salukõdrikud, vereurmarohud õitsevad, naistesõnajalad end peaaegu lahti rullinud. Leidub harilikku elulõnga. Plaatanite all teises rindes viigipuud ja kreeka pähklipuud, ka tseltised.
Oru kohale kerkivad nõlvad teise siinse Bulgaaria tipp dendrorikkuse, kreeka kadakaga. Punab tärpentinipistaatsiaid, sarikhernepõõsad kullendavad õitseda, õites on ka üle tee istandikus küdooniad. Ühest küljest lahtine lavka tuli just Breznitsa poolt.
Üllatav on mu jaoks see, et vanade plaatanite 2–3 jala jämedused tüved polegi sile­koorsed ja mustriliselt lapilised, vaid peenrõmelise tumendava korbaga, alles jämedad oksad ülalpool valendavad siledalt. Kohati on tüved sammaldunud, muhklikud oksad väänlevad laiali.
Maanteeserval kasvab järsakujalamil hiidplaatan, juured laiali küünitamas. Vist tuleb kümme jalga läbimõõtu. Võimas plaatani põhjapiir! Veel kuu aja eest ei osanud ma sellest unistadagi, et… Et üldse plaatanimetsa saan. Ja siin me oleme. Peale sitt-talve tõeline imelugu.
Liblikad lendlevad, lindude vidin kostab vaevu üle jõekese pahina. Mu veel Eestist pärit nohune nina tabab korraks plaatanite õrnalt paplilikku lõhna. Maas vedeleb kiht läikpruune mulluseid lõhestunud plaatanilehti. Korjan siitki seemneid kaasa.”

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411