Reede, aprill 12, 2013
 

Tikuloos viis koka Prantsusmaale

ERAKOGU
Ühel külmal ja kõledal talviselt argisel tööpäeval tõusis niigi soojas Rannapaargu köögis sisekliima temperatuur üle tavalise soome sauna maksimumi.
See juhtus peale seda, kui kööki sisenes rõõmsameelne Nele [Eller – toim] Mona Lisa naeratusega näol ja teatas salapärase häälega: “Tüdrukud, Hiidlaste koostöökogu tegevusgrupil õnnestus pikaajalise ja pingelise töö tulemusena läbi suruda projekt, tänu millele tuleb ühel teist varsti minna Prantsusmaale kohalikke oskamatuid Gallia kokkasid õpetama verikäkke ja mulgikapsaid vaaritama.”
Nähes meie tuumale mitte pihta saavate, varsti viiekümnendates “tüdrukute” juhme ilmeid, täpsustas ta: “Ma ajasin vist midagi natuke segamini. Äkki pidid nemad teid õpetama? Aga vahet pole. Prantsusmaa oli, on ja jääb selliseks, kus kraanist voolab vein ja naisi kantakse kätel. Vau!” Hiiu Lehe lugejad, hinnake Nele ja meie köögi huumorit!
Tikuloos fortuunaks
Kuna Paargus on kokkasid kaks, oli kummalgi meist pool sõiduvõimalusest juba taskus. Minek otsustati mõne päeva möödudes saalomonlikult – lihtlabase, kuid õiglase tikuloosiga. Kuna senises elus on minu katsetele
Viking või Bingo loto peavõit tasku pista, fortuuna mulle pidevalt trääsa näidanud, siis seekord ta heldis, vist hakkas südametunnistus piinama ja ta lasi mu rivaalil tõmmata siiajääja lühikese tiku.
Edasine jahutas veidi minu ülekeevaid emotsioone, kui ma abikaasale helistades kilkasin: “Ma lähen Prantsusmaale!” ja kuulsin tema sama rõõmsates registrites küsimust: “Kas päriseks?” Need mehed võivad ikka alati kõik ilusa ära rikkuda. Ja tulengi tagasi, paras talle!, mõtlesin.
Keel selgeks!
Paari päeva möödudes, olles lõpetanud vaimusilmas Versailles`i, Cathedrale de Notre Dame ja Eiffeli torni külastamised; tigude, austrite, konnade ja muude nälkjate degusteerimise ning Vahemere supelrandade nautimise, laskusin maa peale ja seadsin sammud linna raamatukokku.
Tarisin koju kõik vähegi Prantsusmaa kohta teavet andvad raamatud ja kiiret keeleõpet tõotavad digid. Andsin endale aru, et prantsuse filoloogi minust selle reisi alguseni jäänud kuu ajaga ei tee ka vanajumal ise, aga äkki on sellest piskustki kasu. Ja oli!
Ette rutates ütlen, et Gallia kuke ja Marianne maale jõudmise ajaks olin tuupinud pähe tubli portsu elementaartasandil suhtlemise käibefraase, söödavate ja joodavate olluste nimesid ning veel üht koma teist. Ikka selleks, et end mitte maha müüa. Ja kui, siis vähemalt mitte liiga odavalt.
Kuue päeva töökoht
Kui mind viidi hotelli restorani kööki, mis pidi järgnevaks kuueks päevaks olema minu töökohaks ja esitleti personalile, siis vastuvõtt ja reageering oli argiselt heatahtlik ja kõik.
Kui ma aga selleks esimesel sobival võimalusel panin lauale mõned kaasavõetud ja köögipersonalile sobilikud suveniirid ning andsin selle juurde enda arvates kenasti prantsuse “errr”-i põristades asjakohaseid seletusi, siis – “Oh sa juudas!” oleks hüüdnud Joosep Toots. Nad vaatasid mind nagu surnuist ärganud Orleansi neitsit.
Sellest hetkest olin ma neile oma. Ja seda mitte nänni, vaid nende keeles purssimise, õigemini purssimiskatse pärast. Tänaseks on nendest saanud minu Facebooki sõbrad, kellega suheldes loodan täiustada oma veel praktiliselt olematut prantsuse keelt.
Ettevalmistused
Ajas tagasi minema ma ei hakka. Ettevalmistused reisiks, olgu see eesolev reis siis Prantsusmaale, Setumaale või Hiinasse, on ikka ühesugused. Äkitselt ilmneb tõsiasi, et sul pole midagi selga panna ja üldse pole lihtsalt füüsiliselt võimalik kaasa võtta kõiki hädavajalikke asju. Kohale jõudes ilmneb, et kaasas on paras “kirppu­tori” ja kõige hädavajalikumad asjad jäid maha.
Eksmilitaristist abikaasa otsustas panustada mu koolitusreisi õnnestumisse sellega, et üritas mulle strateegia ja taktika põhialuseid õpetades selgeks teha, et alustada tuleb plaanist – mida ma sellest koolitusest tahan, milline on miinimum ja milline on maksimum­plaan, milliste vahenditega ma seda saavutan jne.
Strateegia ja taktika õpetusega saavutas ta ainult selle, et minu kiharate all ilusti naiseliku loogikaga paika pandud süsteem muutus olematuks. Lõin mõttes käega. Andis jumal selle koolitussõidu, annab kohapeal ka mõistuse.
Rahulik koht
Kohakesel, kuhu ma tänu fortuunale sattusin, oli ilusa kõlaga, kuid hääldamisel eestlase keelepaelu muserdav nimi – La Churtre sur le Loir, hotelliks Hotel de France. Umbes Kärdla suurune, ülimalt armas linnake, asukohaga ligi 200 km Pariisist edelas.
Minu privaatterritooriumiks sai kesklinna hotellis ühetoaline dušikabiiniga korter teisel korrusel, ilusa vaatega ja kõlava nimetusega peaväljakule Place de la Republique. Sama tuba oli ka selle hotelli reklaam­brošüüris.
Kahjuks seda väljavaadet eriti nautida ei õnnestunudki. Iga tööpäev kestis hommikul kella 9st 15ni ja 18st 22ni. Kuna ei olnud hooaeg, siis köögipersonali oli ainult kolm inimest, kõik mehed.
Töökoormus ei andnud Rannapaargu parimate päevadega võrreldagi. Tavaliselt tuli valmistada päevas toitu 15 kuni 20le inimesele. Minu koolituse ajal oli kõige töörohkem päev, mil tuli teenindada selle projektiga seotud Inglise-Eesti 40liikmelist delegatsiooni. Kuid turismihooajal pidavat hotelli täitumus olema kogu aeg 100 protsendi lähedane.
Suppi ei söögi!
Restoranis oli kolm erinevat saali ja baar, kokku umbes 150 inimesele, kelle teenindamiseks pidi olema tööl juba kuueliikmeline köögipersonal, lisaks saaliteenindajad. Köögi­poolel olid eraldi ruumid nii külmade roogade kui ka magustoitude valmistamiseks. Maja all oli oma veinikelder.
Sain visata pilgu peale ühele aegunud suvemenüüle, kus oli välja pakutud 12 eelrooga, kuus kalarooga, kuus liharooga ja kuus
desserti. (Minu siiras kaastunne suvistele kolleegidele!)
Aga kuhu jäid supid? Neid lihtsalt ei olnud. Minu uudis­himu rahuldamiseks sain vastuse, et reeglina prantslane suppi ei söö. Ja kui, siis ka ainult sibulasuppi.
Uhhaasertifikaat
Küsides sain teada veel ühe huvitava fakti. Kunagi olevat Marseille linnas ja selle lähikonnas olnud ülimalt populaar­ne ja odav tavaline kalasupp ehk uhhaa. Tänaseks on sellest lihtsast kalurite igapäeva leivakõrvasest saanud restoranide menüüs kõlava nimetusega Buillabaisse ja kliendi rahakotis mõrva sooritav roog. Portsjoni hind pidavat serveeritava roa asukohast sõltuvalt küündima 200 (!) euroni. Seda suppi valmistavalt kokalt nõutakse vastava sertifikaadi olemasolu, nagu Jaapanis fuuga valmistajatelt.
Heaga harjub
Sain kinnituse üldlevinud tõele, et inimene harjub hea eluga erakordselt kiiresti. Ka mulle hakkas nende töökorraldus meeldima juba esimesest päevast. Tööpäev algas soomeliku kohvijoomisega. 11.30–12.00 oli kapitaalne lõuna ühise laua taga. Kell 18 kööki naastes oli jälle esikohal enda kõhumurede rahuldamine, sealjuures pidi üks jääma valvekoeraks juhuks, kui mõni tellimus vaja täita.
Mõtlesin kurbusega, et miks ei võimalda inimorganism ettesöömist ja hilisemat paastumist? Sel juhul oleks mu järgmine söömakord Hiiumaal ja jaanipäeval.
Pooltoored liharoad
Kulinaariahuvilistele teadmiseks – liharoad on seal sellise küpsetusastmega, et meie kliendid tagastaksid need kui pooltoored.
Erilise tähelepanu ja hoolitsuse all on kastmete valmistamine. Eranditult kõikide kastmete põhiosis oli kas valge või punane vein. Need ei olnud odavad ja neid ei pandud vähe. Arvan, et nii mõnelgi Eesti kokal oleks nõudnud suurt pingutust kallata vein ikka retseptuuris ettenähtud kohta.
Linnulihatoitudest on konkurentsitult pjedestaalil road pardist.
Eakamad ilmakodanikud peaksid mäletama nõukaaegseid kalaneljapäevi. Siis pakuti neljapäeval suuremas valikus kalatoite, ainult põhjus oli teine. Just neljapäev oli see päev, mil selles linna­keses oli võimalus saada värsket, mitte külmutatud kala eriti soodsa hinnaga.
Üldjoontes oli see koolitusreis igati huvitav. Loodan üht-teist kõrvataha pandut ka Rannapaargu oodatud ja lugupeetud klientidele serveerida. Hoiatan koheselt – 200 eurone Marseille kalasupp Buillabaisse jääb ära, kuna kokal pole sertifikaati.
Olen tänulik inimestele, tänu kellede pingutustele see reis teoks sai.

LJUBOV VESKI
Rannapaargu kokk

 

Sildid: , ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411