Teisipäev, aprill 30, 2013
 

Mälestus Kärdla vallamajast

| Hiiu Leht
Tänapäeva Kärdla vanemad elanikud mäletavad seda Vabaduse tänavas, kunagise Suurmaan­tee ääres asunud maja veel hästi.
See jäi kalevivabrikust päris kaugele ja aastail 1926–1945 elasid seal minu emapoolsed vanemad – Liitmaad. Minule sai see maja nende kaudu omaseks. Püüan sealsest elamisest pisut paberile panna, niipalju kui mällu jäänud.
Palju aastaid elas vanaema seal üksinda. Tütred olid abiellunud, poeg mandril tööd leidnud, vanaisa Tallinnas ühes purjetöökojas leiba teenimas ja tuli Kärdlasse tagasi alles 1938. aastal.
Maja oli väga omanäoline, erines meie kodust ja oli minu jaoks põnev koht. Punase kivikatusega, kahe massiivse korstnaga ja kahe sissekäiguga, aknad nelja ruuduga, kuid suured. Maja oli vooderdatud nii, et püstvooder ulatus akende alumiste äärteni, edasi räästani rõhtlaud. Voodril oli säilinud värv, see oli hall, nõrgalt sinise tooniga. Vundament oli tõenäoliselt paekividest, mitte eriti kõrge, sellest välistrepp ühe astmega.
Vallatuba asus maja keskosas, oli läbi maja suur ruum, kahe aknaga maantee poole. Ma ei ole küll kindel, kuid on kuidagi silme ette jäänud pilt nagu oleks ka toa tagaseinas aken olnud ja toalagi toestatud kahe väga jämeda puidust tugisambaga. Toa lõunapoolse otsaseina juures oli vana ahi, juba poollagunenud. Arvan, et selles ruumis pärast valla töö lõpetamist elanikel enam soojavajadust ei tekkinud. Põrand oli laiadest laudadest ja võrdlemisi kulunud, uksepakk kõrge. Tuba meenutas väga talu rehetuba, erines selle poolest, et seinad olid krohvitud ja lubjatud. Paiguti oli krohv juba pudenenud.
Seda ruumi kasutati panipaigana. Kõik kraam oli seal korralikult laotud, kuivad kasehalud riidas. Akna lähedal oli raiepakk ja pink. Seal tegi vanaisa tule süütamiseks pilpaid, voolis või nikerdas puidust midagi.
Vallatuppa eraldi sissekäiku ei olnud. Maja maanteepoolsel küljel, mõlemal pool vallatuba olid tuulekojad madalate viilkatustega. Tuulekojast sai vahekotta. Nii tuule- kui vahekoja uksel oli selle ülemises osas väike neljakandiline aken. Sellest mõlemad kojad hämarad. Nimetasin viimast tondikojaks. Sisekojas ukse kõrval paremal oli kolmnurkne seinakapp, mida kasutati sahvrina ja vastasseinas veel mingi suurem kapp. Sisekoja ja vallatoa uksed olid metalsete käepidemetega. Käepidemest hoides tuli vajutada lamedale ümmargusele plaadile ja nii uks avada. Välisuks ja köögiuks olid puidust linkidega.
Vahekojas viis parempoolne uks vallatuppa, vasakpoolne vallatalitaja eluruumi, mis koosnes köögist ja päris avarast toast. See oli vanaema-vanaisa eluruumiks. Siin oli uksepakk madalam ja tuba tundus vallatoast kõrgem olevat. Samasugused ruumid olid maja teises otsas. Kas ka sealt vallatuppa ust oli, ei tea. Ei ole kuulnud kedagi rääkimas, et vabriku ajal oleks vallamajas ümberehitus toimunud. Küllap olid need eluruumid juba alguses kahele vallatöötajale mõeldud. Mäletan teises eluruumis elamas Vasara perekonda, kes hiljem elasid Nõmba külas ja varasemal ajal olevat seal elanud Mudamaade kaks põlvkonda.
Maja eluruumist
Juba kirjutasin, et see koosnes köögist ja elutoast. Seinad olid valgendatud-lubjatud. Neid tuli elanikel endil valgendada, kuid vanaema rääkis, et selles töölismajas, kus nende pere varem elas (Tiigi ja Vabaduse tn nurgal) lasknud vabrik kord aastas omal kulul selle töö ära teha, isegi töömees saadetud vabrikust.
Ruumide sisustus oli lihtne ja kasin. Köögiaknast avanes vaade maanteele. Akna juures laud toolidega, ukse kõrval peaaegu laeni riiul toidunõude jaoks, vastasseinas pesukauss kolme jalaga alusel ja käterättide nagi. Pliidi kõrval väike ümmargune pink veeämbri jaoks. Arvan, et pliit ei olnud enam algne, tundus liiga uudsena.
Elutuba oli ruumikas. Oli nurgatuba, aknad mõlemas seinas, seetõttu oli tuba küllaltki valge. Akna lähedal laud toolidega. Seinte ääres kaks voodit, kaetud pitsiliste katetega. Vasakul ukse kõrval keskmise kõrgusega kapp. Sellel mõned raamatud, fotod laste leeriajast. Soojalõõri ääres kumera kaanega riidekirst, vokk ja  villakorv kraasidega. Laiadest päevinäinud, siiski veel küllaltki valgetest laudadest põrandat katsid telgedel kootud triibulised kaltsuvaibad. Akendel olid ülemised pitsilised kardinad, need kinnitatud puidust karniisidele. Alumisi kardinaid sai akna ees vajadusel järgi liigutada traadile riputatud rõngaste abil. Rõngad olid kinnitatud kardinate ülemiste äärte külge.
Siin oli kõik kuidagi teistsugune võrreldes koduga. Tundus nii minevikuhõnguline, meeldivalt vallamajalõhnaline.
Eriti on meelde jäänud vanaema päevased puhketunnid. Oma viimastel eluaastatel vallamajas oli ta küllaltki eakas. Puhkamiseks ei kasutanud ta kunagi voodit. Selleks otstarbeks oli ta teinud suure, pehme lapiteki, mille ta põrandale laotas. Sellel oli lastelgi mõnus istuda, omi mänge mängida ja hullata.
Mulle meeldis kumeral kirstukaanel istuda. Kas ka vanaemale see meeldis, ei tea, mind ta vähemalt ei keelanud. Vaatasin vanaema ketramist. Omapead ei tohtinud vokiga jännata. Vokiratast sain ringi ajada ainult vanaema juuresolekul. See kippus ikka tagurpidi jooksma või hoopis seisma jääma.
Minu jaoks jätkus majas vaatamist, kuulamist küllaga. Kapis oli huvitavate mustritega laegas, selles hoiul fotod. Need oli vanaema-vanaisa noorusajast. Noorim vanaema vendadest oli asunud elama Ameerikasse. Sealt oli saadetud perefotod – daamid suurte kübaratega ja maani kleitides, ka väikestel lastel nii omapärased riided.
Minu küsimustele mitmesuguste vanemate esemete kohta andis vanaema meeleldi seletusi – kuidas see või teine ese tehtud, milleks seda tarvitatud või tarvitatakse jne. Sain teada, et puukulpe nikerdavad talumehed, vokk on vokimeistri tehtud ja sellel ketras juba tema ema, pannaldega presentkott on vanaisa valmistatud (töötas ju purjetöökojas) ja seda kasutatud reisimisel jne.
Rääkis vallatalitajast, võibolla siiski vallakirjutajast, täpselt ei mäleta, kellel olnud punane habe ja kes mööda Suurmaanteed vabrikus käinud. Laulis oma noorusaja laule: “Milla istus kamberissa…”, “Sina kena tammekene…” jne. Rääkis lepakopli pidudest ja seal tantsitud tantsudest. Meelde jäi tuu-stepp, polka jne. Oli üks omapärane tants, mida tantsitud kätest hoides ahelikus liikudes. Arvan, et nägin taolist liikumist mõned aastad tagasi Kärdlas ühel muuseumiüritusel, kus Taul mängis torupilli ja Sarv viis publiku tantsima. Võibolla oli see vanaemalt nähtu pärit  rannarootslaste tantsust? Võis see ju selleaegses Kertelis isegi võimalik olla!?
Vallamaja ümbrusest
Maja eesõue oli maanteest eraldatud kraavi ja pulkaiaga. Samalaadne oli ka kahe poolega värav. Üle maantee vabriku asus heinamaa, Tarningu suur värav ja kaks suurt pruunikaspunaseks värvitud heinakuuri. Õues, otse aia ääres, majast vabriku poole, kasvas kaks suurt kaske. Nendel paar vanaisa meisterdatud pesakasti väikestele lindudele. Suured pesakastid koklate jaoks olid Tarningu suurte leppade küljes. Kevadel tehti kasemahlast teed ja vanaema tegi võileibu praemunaga.
Pulkaia ääres kasvasid sarapuud. Sügisel toksisid seal “pähklikreedud”. Maja lõunapoolses otsas voolas allikas, kuid see hakkas juba väsima. Tuli pidevalt ämber all hoida, et vett oleks alati saada. Tarningu heinalised käisid sealt joogivett viimas. Allika juurest kulges jalgrada läbi tagaõue Allika tänavale. Seda rada kasutasid Allika tänavalt tulijad tarningusse jõudmiseks. Kord suvel allikas peaaegu kuivas, siis käisime Allika tänavalt Veski mammi allikalt kaelkookudega vett toomas.
Lähemate naabriteni oli päris tükk maad. Suvel ei olnud õuest näha ühtki maja kui välja arvata naabris asuv metskonna käbikuivati katus, viimase seina varjasid noored lepad. Maanteeäärsed vabrikumajad olid tüki maad eemal ja Kõrgessaare maan­teegi kaugel. Suvisel ajal oli ümbrus heinalõhnaline, täis linnulaulu – elu nagu heinamaal. Välisukse ees oli püsilillede peenar. Mäletan seal flokse õitsemas. Natuke paremal juurviljapeenrad, piiratud madalatele tugedele kinnitatud peenikeste liist-lattidega. Tagaõues oli krunt piiratud okastraataiaga. Maja taga madal kuur küttepuude jaoks, seal ka koht vähevankrile. Küttepuid suurtes kogustes ei varutud, neid tõid talumehed tellimise peale.
See vaikne paigake meeldis väga vanaema Tallinnas elavatele lapselastele, kes suviti tema hoole all viibisid. Ta armastas nendega palju jalutada. Käidi rannas, Tammistu heinamaal saunavihtu tegemas, teeäärses metsas mustikaid ja seeni korjamas. Mõnikord õnnestus metsast leida mõni viguroks või juurikas, millest vanaisa mõne väiksema tarbeeseme või muidu meeldiva asjakese nikerdas.
Koht oli üksik ja vaikne, kuid inimestega suheldi minu arvates piisavalt. Pere oli varem alevis elanud, seal elasid sugulased ja tuttavad. Suvel olid heinalised allika juures igapäevased külalised. Maan­teed mööda käisid vabrikus kõik Kõrgessaare pool elavad taluinimesed. Paljud tegid esimese peatuse vallamaja juures. Kraasimise-ketramise tööd oli vanaemal pidevalt, see oli väljast kättetoodud töö. Võid ja kanamune ei käinud ta kunagi turult ostmas, see kraam tuli majja otse taluinimestelt. Nii oli tal Kõrgessaare pool mitmeid tuttavaid tekkinud, Ristilt, Kidastest ja mujaltki.
Vana vallamaja lõpp
Veel 1946. aastal ei olnud maja juures erilisi lagunemismärke näha. Eks kanti selle eest hoolt, et kõik senine püsiks. Maja teisel poolel olid elanud inimesed, kes ka majast hoolisid. Väiksemaid lagunemisi oli ise püütud parandamisega pidurdada, seda just korstnate ja treppide juures.
Ja siis see juhtus – punaväelased hõivasid maja. See tuli vabastada nende perekondadele. Arvan, et ma ei eksi, kui kirjutan selleks ajaks 1945. aasta kevade. Mäletan, et päev oli soe ja päiksepaisteline kui majakraami vähevankril uude elupaika viidi. Selleks sai Kõrgessaare maantee ääres Kärdla piiri­mail tühjana seisev Laud Mihkli maja. Hiljem läks sõjaväe valdusse kogu Tarningu heinamaa ja sinna kerkisid barakid nende perekondadele. Kärdla inimesed püüdsid Tarningu ääremail ikka veel heina teha ja sõjaväelaste perekondadele piima müüa. See oli nii mõnelegi Kärdla väikese pensioniga vanainimesele lisasissetulek.
Kui kaua vallamaja punaväelaste käes püsis, aina lagunes ja millal see lõplikult lammutati või kokku varises?
Helistasin Kalana külas elavale Valdo Kallasele, kes 1965. aastal sellelt territooriumilt elumaja ehitamiseks ehituskrundi sai. Tema arvas, et vallamaja pidi sealt olema kadunud juba palju varem. Kaevamistöödel tulnud maapinnast päevavalgele punaste katusekivide riismed.
Arno Nööp Vabaduse tänavast teadis rääkida, et oma viimastel püsimisaastatel seisnud maja tühjana, olnud täielikult muutunud elamiskõlbmatuks ja lihtsalt lagunes. Võis olla lagunenud juba 1960ndaks aastaks või sellele aastale väga lähedasel ajal.

HELJU KÕMMUS

 

Sildid:

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411