Neljapäev, märts 28, 2013
 

22 aastat politseitööl, nüüd puhkusele

Harda Roosna | Hiiu Leht
Esmaspäeval, 1. aprillil riputab politseikomissar Andrus Roosa (50) vormimütsi varna ja lahkub 22 tööaastaga südamelähedaseks saanud ametist.
Andrus Roosa ütleb, et seltskond, kellega koos sai töötatud, oli väga tore ning kui tal lahkudes üldse millestki kahju on, siis on kahju lahkuda oma headest kolleegidest. “Usun, et õige kahjutunne alles tuleb, praegu ma veel ei oska seda ette kujutada, mis tunne saab olema peale esimest aprilli, kui ma sinna majja enam minema ei pea.”
Kiidusõnu ametist lahkuva kolleegi aadressil ütles tema senine ülemus, Lääne prefektuuri piirkonnavanem Avo Kail: “Alustasime praktiliselt koos politseitööd ja ma ei ole tema suust pidanud kuulama kunagi mingit virisemist, et “ei saa” või “ei oska”. Ta on väga heatahtlik ja abivalmis politseinik, kes ei töötanud kella järgi, vaid vastavalt sündmustele ja olukordadele. Ta abistas kolleege olenemata kellaajast. Andrusel ei ole ka seda viga, et ta ütleks – kui see ei ole minu piirkond, siis ei ole see ka minu mure. Tema eesmärk oli kogu Hiiumaa turvalisus ja teda sai alati usaldada.” Kail ütles, et oleks soovinud Andrusega koos töötamist jätkata, kuid aktsepteerib ka tema soovi jääda väljateenitud puhkusele.
Tänutundega jääb ametist lahkuvat vallakonstaablit meenutama Kõrgessaare valla rahvas, kes Andrus Roosa aastatepikkust tööd tunnustas tänavu valla preemiaga.
Isa hoiatus: Võmme ei sallita
Politseisse tuli ta 1. aprillil 1991, olles Hiiumaal üks esimesi, kes pärast Eesti taasiseseisvumist nö tsiviilist tulijana selle ameti valis. Andrus seda seika ei ületähtsusta ja tunnistab, et sattus politseinikuks päris juhuslikult.
Tallinnas sündinud ja Kõpus kasvanud noormees lõpetas Putkaste sovhoostehnikumi ja töötas Emmaste kolhoosis. 1991. aastal valvas ta Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise referendumi ajal Kõpu koolimajas korda, Kodukaitse munder seljas. Hiiumaa politsei­prefektuuri prefekt Tõnu Takis tuli olukorda kontrollima ja küsis, kas ta tahaks politseisse tulla.
Märtsi keskel läks ta Takise juurde, kel olid juba valmis pandud paberid arstliku komisjoni jaoks. “See oli nii põhjalik, et mul tuli kaks päeva Tallinnas olla – kõik arstid tuli läbi käia, kaasa arvatud psühhi­aater,” meenutas Roosa.
Värske politseiniku­kandidaat tunnistati kõlblikuks ja vormistati tööle. Ema ja isa seda just aprillinaljaks ei pidanud, aga nüüdseks manalateele lahkunud isa Tiit suhtus poja uude ametisse väga skeptiliselt. “Võmme ei ole ühegi valitsuse ajal sallitud – mõtle, kas sa ikka nii väga tahad sinna minna,” olid isa sõnad. Ema Lindal ei olnud uue töö vastu midagi. Olgu ette öeldud, et hiljem oli ka isa poja erialavalikuga vägagi rahul.
Muuseas, Andruse vanaisa ja nimekaim Andrus Roosa olevat perekonnapärimuse järgi olnud vallakohtunik. Enne, kui Andrus politseisse tööle läks, oli isa rääkinud, kuidas kohalik rahvas teda koges.
Esimesed tööpäevad
Esimesel tööpäeval öeldi Andrusele, et mingu ja võtku ta varustus välja. Praegu tõdeb Andrus, et see oli kerge pettumus. Kogu varustus koosnes miilitsaohvitseri portupeest, pisargaasist, triibulisest sauast, peaaegu meetripikkusest kumminuiast ja nimesildist, mis oli ainuke ametitunnus. Esimese vormi said politseinikud alles juulikuus, püstol anti poole aasta pärast, kui koolitus läbitud.
Esimene amet oli korrapidamisteenistuse kordnik-auto­juht. Töö seisnes telefoni­valves istumises ja telefonile vastamises, kuid tuli ka väljakutsetel käia.
Esimene väljakutse oli Rannapaargu juurde kaklust lahendama, sinna läks ta üksi ja sisuliselt paljakäsi. “Mäletan, et enesetunne oli küllaltki ebakindel – ei olnud mul mingisugust väljaõpet ega erivahendit, ei teadnud ma seadustest midagi, aga hakkama ma sain,” meenutas ta. Tagantjärele leiab ta, et tihti puhutakse niisugused juhtumid hullemaks, kui need on. “Mehed olid korraks kokku läinud, aga ei olnud midagi suuremat, olid tuttavad ja sain päris hästi hakkama. Mehed muidugi olid imestunud, et ma mundris sinna ilmusin ja et ma niisuguses kohas töötan.”
Nagu öö ja päev
Ka politseitöö sisupool ei kattunud päriselt sellega, mida noormees eeldanud oli – et kõigepealt antakse väljaõpe. “Eks pani imestama küll, et täiesti mittepädev inimene pandi valvesse istuma,” tõdeb ta nüüd. Oli küll vahetuse ülem, kes värsket politseinikku pidi koositama, aga väljaõpe tuli sisuliselt töö käigus.
Värskelt taasiseseisvunud Eesti vabariigi politseikooli Andrus lihtsalt kohe ei mahtunud – korraga oli väljaõppel nii palju politseinikke, et terve aasta tuli tal oma järjekorda oodata.
Praegu ütleb ta, et tollane ja praegune politseitöö erinevad rohkem, kui öö ja päev. Ka olid tollased vastuvõtutingimused politseikooli suhteliselt formaalsed, nüüd nii karmid, et igaüks sinna ei pääse.
Nüüd toimuvad ka töö­kohal pidevalt õppepäevad ja täiendõpe on igapäevatöö tavaline osa.
Politseinik on teenindaja
Andruse hinnangul on muutunud ka politsei roll: “Politseinik peab olema teenindaja ja karistamine peaks olema viimane abinõu juhul, kui tõesti muudmoodi hakkama ei saa, aga eelkõige ikkagi teenindaja ja suunaja.”
Kui ta näeb kaupluses jonnivat last, keda lapsevanem politseinikuga hirmutab, tahaks ta lausa ligi astuda ja öelda, et nii ei tohiks ja sellega teeb lapsevanem oma lapsele karuteene. “Kuni selline mentaliteet rahva seas püsib, ei olegi loota olukorra paranemist ning politseinikke ikkagi peetakse karistajateks. Meie eesmärk on teine – et politseinikku nähtaks kui suunajat ja abistajat,” kinnitab ta.
Kuigi 50 aastat pole veel mingi vanus, on Andruse hinnangul seda politseitöö puhul piisavalt, et kõrvale astuda. “See on rohkem noorte meeste amet. Arvan, et igal asjal on oma aeg ja nüüd, kus mu tööstaaž võimaldab pensionile jääda, kasutan ma seda võimalust. Ega ikka ei jaksa enam järgi joosta, kui on vaja ja noorte meestega sammu pidada,” nentis ta.
Koju istuma noor pensionär siiski ei jää. Olemas on tööpakkumine, millest ta veel rääkida ei taha. Kindlasti jääb tal nüüd rohkem aega hobide, koorilaulu, kalapüügi ja puutöö, aga ka sünnikodu jaoks. “Ema on küllalt eakas inimene, elab Kõpus üksi ja eks ma hakkan tema juures rohkem olema. Seal on üht-teist teha nii majas kui väljaspool maja,” selgitas Andrus Roosa.

 

Intervjuu:

Annad Sa* tagantjärgi isale õiguse ja kas politseinikuna on Sind rohkem armastatud või kardetud?
Arvan, et nii ja naa. Mõnes mõttes oli tal õigus ja eks mul ole nii vaenlasi kui sõpru. Ega seda just unistuste ametiks ei peeta ja suurt tungi sellele tööle ei ole, aga arvan, et neil, kes politseinikke vihkavad, on selleks ka põhjust – ju nad ei ole kõige seadusekuulekamad.
Teisalt ei saa ka politseita hakkama – mandril elavad sõbrad on öelnud, et Hiiumaal on rahulik liiklus, kuna siin on politseid teedel tihti näha.
Mandrilt tulnud korra­rikkujad nimetavad Hiiumaad politseiriigiks ja ütlevad, et meid on siin liiga palju, aga hiidlased on üldiselt rahul.
Politsei ja piirivalve liitmine, oli see Sinu meelest viga?
Kas see just viga oli, aga seda tehti kiirustades ja läbimõtlematult. Liideti organisatsioonid, tehti suur töö ära, aga sisulise töö organiseerimine ja korraldamine alles käib – nendest sünnitusvaludest pole veel üle saadud ja ei läinud päris nii nagu oli planeeritud.
On neid pingeid näha ka siinses töökollektiivis?
Pinged on olemas küll. Just sellepärast, et piirivalvurid on politseimundris ja peavad tegema politseitööd, tööd, milleks neid pole koolitatud ja mida nad ei valinud – tulid nad ju piirivalvuriks. Pinged püsivad ja mina piirivalvureid hukka ei mõista, pigem mõistan neid.
On sellest liitmisest Hiiumaa siseturvalisus paranenud?
Ma arvan küll. Esiteks on rohkem patrulle väljas, teiseks laienevad politsei töökohustused ka piirivalvele – neil on õigus kontrollida liiklusvahendeid, sekkuda avaliku korra rikkumistesse. Sama hakkab olema ka politseinikega. Väljaõpe praegu käib ja politseinikud saavad abiks olla ka piirivalvuritele nende ülesannete täitmisel. Kui asi nüüd käima läheb, on liitmine oma ülesande täitnud. Praegu on veel üleminekuaeg, paraku.
Missugune lahendamata jäänud juhtum on siiani südamel?
Ei ole niisugust praegu.
Missugune oli kõige koledam kuritegu?
Meelde on jäänud see juhtum, kui poeg oma isa maha lasi ja maha mattis. See oli üheksakümnendate algul. See, kuidas me teda otsisime ja kuidas me ta maa seest välja kaevasime… on minu meelest kõige koledam juhtum, mis mul Hiiumaal lahendada olnud. Ilmselt oli selle juhtumi puhul asjasse segatud alkohol, tülid olid pärimisküsimuste pärast… Tänaseks ei ole seda poega ka enam, ta ei jõudnud oma aega ära istuda ja suri vanglas.
Meenub ehk ka mõni naljakas juhtum?
Konstaablina tuli algusaastatel käia ka välipatrullides. Oli jaanipäeva aeg ja üks viinauimas mees magas Keskväljakul bussipeatuse kivist hoones. Läksime ligi, ajasime kodaniku püsti, küsisime nime ja tema ütles, et rändur. Küsisin uuesti, et kes te olete, tema jälle, et rändur. Mina siis, et rändur küll, aga mis teie nimi on. Ütleb jälle rändur. Selle peale küsisin talt dokumenti. Mees andis oma passi ja selgus, et tema perekonnanimi oligi Rändur. Teine lugu juhtus ka jaanipäeval, aga mõned aastad tagasi. Oli reid “Kõik puhuvad” ja minu juures peatus üks Läti numbrimärgiga kabriolett. Sees istus kamp lõbusaid tegelasi. Panin minu pool istuva inimese puhuma ja alkomeeter näitas joovet. Näitasin mehele alkomeetrinäitu, mees ütles, et näit on küll jah, aga mul ei ole rooli käes. Tuli välja, et auto oli parempoolse rooliga, aga autod sõitsid mulle kõik ühtepidi ette ja mina automaatselt kontrollisin. Ma ei vaadanud üldse rooli ja see tegi seltskonnale kõvasti nalja. Sellistes olukordades tuleb ise ka kaasa naerda.

Küsis HARDA ROOSNA

* Kuna oleme Andrusega ühekandi inimesed ja ammused tuttavad, vestleme sina-vormis.

 

Sildid: ,

Comments

Pole ühtegi kommentaari.
 
Hiiu Lehest

Hiiu maakonna sõltumatu maakonnaleht aastast 1997

Miks sündis Hiiu Leht »
Kontakt

Telefon: +372 463 2199
Email: hiiuleht@hiiuleht.ee

Vabrikuväljak 1, Kärdla, 92411